Wednesday, February 7, 2018

Kristalliseerunud intelligentsuse kriis

USA psühholoogi Raymond Cattelli (1905-1998) teooria räägib kahest teineteisest põhimõtteliselt erinevast intelligentsuse vormist – fluiidsest ja kristalliseerunud intelligentsusest.

Fluiidne (ehk voolav) peegeldab inimese võimet arutleda ja infot kasutada, tajuda suhteid, tulla toime võõrastes situatsioonides ja koguda uusi teadmisi.

Kristalliseerunud intelligentsus sisaldab omandatud oskusi ja teadmisi ja nende rakendmist spetsiifilistes asjades.

Fluiidse intelligentsuse haripunkt saabub inimesel 20. eluaasta paiku ja siis hakkab tasapisi langema. Kristalliseerunud intelligentsus aga kasvab kogu elu jooksul, kuni inimene on terve ja aktiivne.

Kõige rohkem jääb mulle silma ja kõrva sõnade kombinatsioon „tulla toime võõrastes situatsioonides“, mis on fluiidse intelligentsuse oluline komponent ehk siis noorte inimeste pärusmaa.

Mida muud see praegune elu aina muutuvas infoühiskonnas on, kui mitte pidev võõrastes situatsioonides toimetulek või siis mittettoimetulek.

Parandage mind, kui ma eksin, kuid mule tundub, et muutumine ja muutmine ongi saamas elu sisuks. Muuta lihtsalt seepärast, et muuta?

Osta midagi seepärast, et „toode on nüüd uues pakendis“. Vahetada välja oma telefon, millel pole mitte midagi viga, sest uus mudel on müügil. Poodi minnes avastada, et (kirevase päralt!) midagi ei leia üles, sest kogu väljapanek on teisaldatud mujale. Kuulda Ringvaates mõne minuti takka: „Aga meie siin nüüd vahetame teemat!“ See tundub kuidagi kiirustav, närviline ja sisusse mitte süvenev.

Ja nüüd tuleb koht, kus ma saan häbistatud, välja naerdud ning kividega surnuks loobitud. Pange nüüd tähele: ma ei soovi üldse oma nuppudega telefoni välja vahetada. Ma tahangi nuppudele vajutada. Mulle meeldib see.

Ma vaatasin kohe suuril silmil, kuidas Grete Lõbu ja Marko Reikop Ringvaates nuputelefonidega opereerida püüdsid ja toime ei tulnud. On see nüüd areng või taandareng? Ma pean selgituseks lisama, et klaverimängijana olen tulihingeline vajutaja ja nuppude pooldaja. Samas aga väga vilets tolmupühkija. Võib-olla just seetõttu ei meeldigi mulle ekraani svaipida.

Ainus püsiv ja rahulik asi ses tõmblevas maailmas, mis hetkel meelde turgatab, on telesaade Plekktrumm, kus saatejuhil on aega kuulata ja saatekülalisel rääkida ning meil kodus diivanil süveneda.

Mida ma hakkaksin peale oma teadmiste ja kogemustega ja oskustega näiteks armastuse teooriate või suhteprobleemide käsitlemisel tänapäeva koolis? Ma ei oska isegi mitte ette kujutada. Samas võiks olla täitsa tore terve tunni veeta virtuaalses suhtlusvõrgustikus. EI! Pigem ma sooviksin siiski rääkida noortele inimestele silma vaadates ja sellest, mida nad ei tea ega oska seetõttu, et on lihtsalt väga vähe elanud veel. Aga see ei lähe mitte.

Nii ma ei osalegi enam aktiivses tööelus, vaid targutan siin.


Muide, elu maamajas on ka üks täistööajaga töökoht. :)

No comments:

Post a Comment