Thursday, January 25, 2018

Vaimne lontkõrv

See oli jõulude aegu, kui ma oma pojapoega nägin. Ta oli siis aasta ja kolm kuud. Oh ma näen oma lapselapsi nii harva. Minu jaoks on Saue sama kaugel kui Brüssel.

Parajasti oli Karlikene kätte õppinud kombe, et vajutas kõrvakesed kahekorra oma väikeste käekestega. Olen proovinud, aga mina ei saa oma kõrvu küll ristipidi pooleks murda. Pikkupidi saan.

See paistis sedamoodi, et: ma ei taha teie rumalat juttu kuulatagi mitte!

Ema-isa muretsesid ja palusid: "Palun ära tee niimoodi, pojakene! Sinust saab ju lontkõrv!"

Pääle jõule oli ka see, kui ma saatsin viimase käsikirja kirjastusse. Sellesama "Hopsti üle vikerkaare", mis just ilmus. Siis ma tundsin end nagu üks õnnetu grafomaan ja arvasin, et enam ei kirjuta ühtki luuletust. Põhjust küll ei olnud, sest kirjastajale mu värk meeldis.

SULGESIN VAIMSES PLAANIS KÕRVAD LUULETUSTELE, MIS ÜMBER MU PEA TIIRLESID. Nagu väike Karl.

Peaaegu kuu aega pidasin vastu. Rohkem mitte. Siis tuli mõte, et kui ma niimoodi kõrvad kinni vajutan (vaimselt, mitte küll füüsiliselt), võib minust saada üks vaimne lontkõrv. Ma loobusin. Kui ikka midagi tuleb, siis selle ma ka kirja panen.

Sedaviisi. Pealegi on kirjutamine ainus, mida ma saan toimetada voodist väljumata.

Need pliidipuud jäävad täna ja veel järgmistelgi päevadel minust küll toomata. Siin läheb veel mitu-mitu päeva voodirežiimil.

No comments:

Post a Comment