Sunday, January 28, 2018

Tuhud

Miks ma ei maga? Sest Superkuu on tulekul. Kolmapäeval on ta kohal. See selleks. Mul on ju tuhud! Kolmekümne kaheksa aasta tagused. Täna kas kolmveerand üksteist või kolmveerand kaksteist ennelõunal sünnib mu esimene tütar.

Umber kaksteist tundi võttiski see aega. Või pisut rohkem. Nagu üks tavaline esmasünnitus. Olin siis 21 ja ihuüksi seal eelsünnituspalatis. Ega keegi midagi seletanud või õpetanud. Aeg-ajalt käidi ikka vaatamas.

Mäletan, et ämmaemand, kes mind läbi vaatas, et kindlaks teha, kui palju emakas avanenud on, ei tõmmanud kätte mitte läbipaistvat kummikinnast, vaid riidest neljakandilise kotitaolise moodustise. Päriselt.

Mida vajab sünnitav naine kõige rohkem? Eriti nooruke? Et keegi kogenum või lihtsalt lähedane oleks ta juures. Jumal küll, seda teadsid meie esiemad eesti külaühiskonnas. Nõukogude ajal keelati kõik taoline inimlikkus. Üksi kõigega hakkama saada oli kuradima raske ja vajas palju vaimset ning füüsilist ressurssi. Vanaduses annab tunda.

Viimase pressiga lendas tüdruk välja nagu šampusekork. Ega see tulek nii väga kerge polnud, peake sai ikka muljuda, sest lapsel oli pärast peas kaks suurt hematoomi. Need muidugi taandusid ja tüdrukukesest sai mitte ainult väga hea, vaid ka erakordeslt taibukas laps.

Oleme viimastel päevadel palju suhelnud. Ta käis kodus ja täna tšättisime. Siis on hooleta. Laps ja lapselaps õnnitletud. Magan niikuinii poole päevani.

Vähe sellest, et mu tütar on täna sündinud. Tema tütar samuti. Selline sünnipäevakink siis! Nagu vähe päevi oleks, mil ilmale tulla! :)

Võtsin siin iseenda kinnituseks kruusitäie külma piima ja ühe musta leiva kääru meega. Nii kustutan ma janu. Vett üldse ei joo.

Kui ma nüüd veel korra vetsus käin, ehk siis tuleb uni???

Musid ja kallid, mu armsad tüdrukud! Tere tulemast!


No comments:

Post a Comment