Monday, January 22, 2018

Nüüd viin ja tursk on leidnud mind

Nii parafraseerib üks mu hea sõber algussõnu laulust Nüüd piin ja tusk on leidnud mind...

Kell näitab 5:36 ja ma olen ärkvel ning kirjutan! Ärkasin peale traditsioonilist armukadedusunenägu. Näen selliseid ikka aeg-ajalt ja siis on tükil ajal väga paha tuju. Tõusin, käisin vetsus, jõin ühe smuuti ja vat, enam und ei tule mette.

Eile oli see mega luuleüritus. Mitte ühtki halba sõna korraldajatele, hoidku jumal, aga minu jaoks pikk, mis pikk. Kaks ja pool tundi vähemalt - täielik maraton! Esinejaid kümmekond ja peoga peale veel.

A katsu sa nii palju luulet endast läbi lasta? Mina ei saa. Mul läheb pool kaduma. Aga tänan kutsumast igal juhul!

Mulle meeldivad ikka need intiimsemad kohtumised, kus ma ise saan tunnikese poolteist lugeda ja pisut heietada. Kõige hullem, mida ma üldse tean, on luulevõistlused, aga ma pole ühelgi käinud ka ega lähegi. Sellised, kus loetakse ja siis pärast öeldakse, kes kõige parem oli. Öhh! Mis mõttes nagu?

A saadan küll oma luletusi konkurssidele. Siis ma ei kuule, kui nad arutavad, et kes kirjutas halvasti ja kes hästi. Tegelikult peamiselt Jõgevale saadan. "Betti Alver jälgedes". Sinna. See on mu lemmik.

Oo, ma ootan juba seda kohtumist Iisaku raamatukogus! Siis me saame Erikuga rahulikult lugeda. Ja mis peaasi - istudes! Juba see teeb asja poole muhedamaks ja mõnusamaks. Püsti on liiga ametlik.

No comments:

Post a Comment