Tuesday, January 9, 2018

Gurmeelõunasöök

See on mul alles plaanis. Nägemuses. Juba aastaid, aga teoks pole veel saanud. Ei, te ei arvanud õigesti. See ei saa olema kallis restoranis. Järjest vähem huvitavad mind restoranimaitsed. Mõnikord küll jah. Kui ma tahan brüleekreemi või pardirinda. Aga ma pean neile ütlema, et küpsetagu see pardike korralikult ära jumala pärast. Ärge jätke seest roosaks! Ja ma tean, et seepeale pööritatakse silmi.

Kodus ei meeldi mulle toidust pungil külmkapp. Kõige parem, kui ta on tühi, üles sulatatud ja välja lülitatud. Puhtaks pestud ning puhkab. Seda juhtub kahjuks harva. Vaid siis, kui ma üksi kodus olen.

Nii, aga nüüd see unelmate lõunasöök. Tahan sel talvel asja teoks teha. Selleks on tarvis päikselist ilma ja küttepuid, mis metsas ootavad. Need ootavadki juba suvest saadik. Saetud ja mõned jämedad lausa lõhutud. Ootavad nüüd lume all.

Ja siis mõni päev võtan ette neid välja vedada. Oo, ma mäletan seda pakaselist talve, kui Mariaga tuulest murtud jämeda kuuse pakke kelguga välja tõime. Need olid nii suured, et kelgule mahtus vaid üks. Kui me kirved pakku lõime, hakkasid need aeglase prõginaga lõhki minema. Kui põnev see oli. Põnev ja võimas! Tänu pakasele me suutsime neid lõhkuda. Külmunud puu läheb kergemini lõhki.

Novat. Ükspäev me Mörkköga siis lähme puid vedama. Ja teeme seda seni, kuni ma olen rampväsinud ja purunäljane. Siis tulen sooja tuppa ja vaatan, mida mul söögiks võtta on. Ma loodan, et paar kuivanud leivakääru ja natuke võid. Joogiks tulikuuma magusat aromaatset teed.

Küll ma siis alles naudin!


No comments:

Post a Comment