Sunday, January 14, 2018

Elu nagu ahvimaja

Üldse ei kujuta ette, kuidas inimestel koerad ja kassid toas elavad. Aga elavad ja toad on sealjuures korras ning puhtad ka veel. Tegelikult on mul ka kassid mingil ajal toas elanud. Nüüd on lõplikult selge, et mina pole kassi-inimene ja kassid saavad sellest aru. Ega nad lollid ole.

Kutsika kasvatamine on veel omaette teema. Eriti vanainimeste puhul ja selliste, kes on väga hellaks tehtud. Sellegipoolest ei võta me Mörkköt ööseks kaissu, nagu Maria soojalt soovitab, vaid jätame õue turbaga täidetud kuuti.

Kui meile praegu külla tulla, siis ainult läbi kutsika aia, muud võimalust pole. Aias on laiali tema mänguasjad, millega ta väga tublisti mängib. Lisaks mängib veel oksaraagudega või lehekestega. Inimlapse kohta öeldakse: nagu laps mängib, nii ta ka elab. Laps võib puulehekesega kõik mängud mängida. Seda rohkem loovus areneb. Need tilisevad-tölisevad kolahunnikuid pigem tuimestavad kreatiivsust.

Kui imik oma kätega mängis ja sinna juurde lalises, ütles mu vanaema: "Inglid mängitavad last:"

Lisaks mänguasjadele on meie paraadukse ees praegu ka kuudist välja kraabitud turvast, mänguhoos pikali kistud lumelabidas ja hari ning kaugemal ka kakahunnikuid, mida pole veel jõutud ära koristada.

Mörkkö aga võtab nädalas juurde kaks kilo!!! See on kõvas saavutus. Arstki imestab, sest muidu olevat maksimum poolteist. Talle Mörkkö meeldib ja arstitädi Mörkköle ka. Koer ei taha sealt kuidagi ära tulla, sest arst annab talle maiust. Nii räägitakse. Mina pole kunagi koeraga arsti juures käinud. Selleks on mul mees.

No comments:

Post a Comment