Monday, December 31, 2018

Uusaastasoov


et antaks jõudu

kanda raskemaid aegu

ja kui need läbi

siis osata olla õnnelik

siinsamas ja praegu


Saturday, December 29, 2018

Ball

Nii seda meil nimetatakse juba aastakümneid. Tavaliselt on see üks ilmatu igav pidu, kuhu tullakse iseennast ja oma uusi antsukeid näitama. Nüüd on paljud üldse loobunud käimast. Protesti märgiks. Küll on vallavalitsus nõme ja nii edasi. Aga kui me ise ei tule, siis võtavadki teised koha üle.

Päris ausalt. Meie käime, kuni kutsutakse. Täna olime lausa lapsega (32). Mulle meeldis, et ta leidis minu garderoobist endale ühtteist sobivat selga. Ja natuke lõbusam oli koos temaga. Ta lepitas mind näiteks bigbändi muusikaga (aga ise saksofoniga leppida ei suuda).

Istusime rõdul, Gerli Padar laulis, vaatasime tantsijaid ja ma mõtisklesin, et vist igaveseks on möödas ajad, kus tõmbasin mööda tantsupõrandaid pikki poognaid. Ega eriti isutanudki. KUI, siis ainult korralikult ja pärissammudega, mitte niisama.

Margus Vaherit kuulasime ja Ivit Tiiduga ning vahepeal sõime kohvikus pavlovat. Mul hakkas kõht valutama. Paljusid tuttavaid nägin vaid kaugelt, aga küllap näen neid hiljem FB-s paraadfotodelt. Jätsime seekord vahele. Laps pildistas telefoniga üles ja ma juba postitasin. Ilus küll!

Lahkusime just ilutulestiku ajal. Vat see oli küll õudus kuubis! Kohutav mürin ning hais, õhk ei paistnud läbi. Sodi lendas autodele. Loodan, et kord terve mõistus võidab ning see lollus lõpetatakse ja asemele tulevad käratud valgusinstallatsioonid.

On ju?

Friday, December 28, 2018

Kirjutamisest

Üks luuletaja nentis (uhkusega hääles ja naljatoonil), et paljud teda inimesena ei salli, aga ütlevad, et kuradi hästi kirjutab. Minu jaoks vastuolu, kuigi öeldakse, et kirjaniku esimeseks eelduseks on tema halb iseloom. A mulle meeldivad need meeldivad inimesed palju rohkem. Kirjutagu või ärgu kirjutagu siis, aga tore on lävida ikka.

Üks lihtsameelseke küsis, kas mul ikka kopikas kenasti jookseb. Proovisin küll seletada, et praegu Paljasjalalt saan  ühe tasuta autorieksemplari ja siis ise ostan välja kümme eurot tükk (kui raha on). Sama hinnaga müün, tihti kingin. Sel viisil tuleb raha ju nagu ratsahobusel sitta. :) Tea, kas ta midagi mõikas. Aga Paljasjala või Apollo e-poes on 20 eurot  - kõik ilusasti rivis. Tuulutage aga oma kümnelisi.

Üks mutt (tõesti mutt) kargas Selveris juurde, tema kuuleb, et mina muudkui kirjutan ja kirjutan. Tema praegu ei viitsi, aga kui enam tööl ei käi, siis hakkab ka. Oo, seda olen palju kuulnud, et kirjutan, mis mina kirjutan, aga kui nemad ükskord hakkavad, siis hoidku piip ja prillid! :)

Aastaid tagasi kuulutas seesama mutt, et ta LUGES AASTA JOOKSUL LÄBI KAKS RAAMATUT!!! Pidi rõõmust lõhkema.

A mis ma siin hüppan, mul on mittelugemise perioode küll olnud, aga nüüd on tunne, et tahaks tasa teha. Tahaks ometigi arenema hakata.

Tänan kõiki, kes suudavad siin minusuguse grafomaaniahiiuga sammu pidada. On öeldud, et tekitab sõltuvust nagu tubakas, alko ja narko. Tere tulemast hämarasse sõltlaste maailma!

Kaks ilusat raamatut

Pruukis mul vaid FB-s iniseda, et pole raha raamatuid osta (no põhirõhk oli siiski raamatukogude olulisusel, mitte minu raha vähesusel), kui padulugejast tütar kaks jõuludeks kinkis. Mõlemad kümnesse. Mõlemad ilusad.

Kristiina Ehin "Aga armastusel on metsalinnu süda". Olin enne lugenud METSLINNU, ilma a-ta ja see annab hoopis teise rütmi. Olin imestunud, et kaanele kuldtähtedega justkui hoopis teine pealkiri sisse pressitud. Imeilus kaanevärv, aga tagakaane teksti eriti lugeda küll ei näe.

Pean tunnistama (ükskõik, kuipalju olen end vastupidises veennud), et ilus kujundus ja kõva kaas on siiski väärtus omaette. Mõnikord muidugi piisab AINULT tekstist ja lisaväärtus pole oluline, aga siiski...

KUI ma peaksin veel kunagi mingi raamatu üllitama (viimase), siis seekord kõvakaanelise ja profi kujundatud. Pean Annega rääkima ses osas. Kas sa oleksid nõus, Anne? Ükskord sa nagu poole suuga lubasid. Jah, ma tahan ainult sind. Otsustatud.

Teine raamat on Veronika Kivisilla "Kuni armastus peale tuleb". Kõva ja puna-kuldne, aga kuidagi lihtsam ning südamlikum. Proosa. Olin Veronika jutte FB-s lugenud ja laikinud. Mulle meeldib see heatahtlik vaade elule ja asjadele.

Inimene, kes sõidab rongi ja bussiga, märkab palju enam, kui inimene autoroolis. Ja need märkamised loovad äratundmist.

Mõlemad raamatud vajavad veelkord lugemist, aga praegu võtan Jan Kausi "Kui mina ei ole mina", sest see tuleb varsti raamatukokku tagastada.

Thursday, December 27, 2018

Solfitund

Polegi ammu solfedžotunde enam unes näinud. Õnneks. Sest need on õudusunenäod. Ei kuule dikdaati ega intervalle, ei oska lehest laulda. Ilmsi oli sama - solf ikka reeglina nõrk.

Eile käisime teenistusel. Ei mäletagi, mil teisel jõulupühal kirikus käidud. Enam ei laulda karjaseid väljal, püha ööd ega rõõmustavat ristirahvast. Nüüd on teised laulud, vähetuntud viisid, nii et tuleb solfedžeerida. Püüdsin kõigest väest. Probleem teravneb, kui salmid ulatuvad pöördele, siis muudkui lappa iga fraasi tagant lehte.

Aga lauldud sain. Hääl läks üsna varsti ära. Meid oli kirikus koos organisti ja pastoriga täpselt kümme. Selline privaatne teenistus. Ja eriti privaatne armulaud. Ja mina eriti õnnis.

Nüüd tahaks mõni päev, kui külalised läinud, sõita mere äärde ja ronida Valaste uutel treppidel. Lubasin küll mitte minna, aga uudishimu on suurem hirmust.

No ja see jõululuuletuste lugemine ETV-s ja Vikerraadios! Ei kuulnud pooligi. Nõrk. Nagu raske oleks olnud saadete vahele pikkida. Eelmisel aastal loeti küll rohkem. Jõudsin juba äragi tüdineda.

Tuesday, December 25, 2018

Mälutrikid moosipurgiga

Maailmakuulus mälu-uurija, Endel Tulving on teinud küll tohutu töö (põhiliselt pliiatsi ja paberiga), aga ikka teatakse inimajust imevähe.

Minu aju on mulle üks suurimaid üllatajaid. Aeg-ajalt. Pakkuda on neljaosaline moosipurgijuhtum.

1. Keetsin suvel kolm purki mustsõstramoosi.

2. Nädal tagasi tõin ühe purgi keldrist kööki. Purgis oli enne Meie Mari Jõhvikamoos olnud. Sildid kõik veel peal ja puha. Minu moos oli väga maitsev. Tegin paar moosisaia ja jõin piima kõrvale ning unustasin.

3. Mõne päeva pärast avastasin külmkapist jõhvikamoosi ja ei jõudnud ära imestada, et mu armas mees on sellist asja ostnud. Keerasin kaane pealt ja imestasin veel rohkem, sest mu armas mees oli moosi ka söönud. Paar lusikatäit puudus. Proovisin sel teemal ka vestelda, aga armas mees ei haakunud ning vaatas mind kahtlevalt. Noh tegin siis paar jõhvikamoosisaia. Ei jõudnud ära imestada, et NII magus moos!

4. Järgmisel päeval sünaptilised ülekanded ajus toimisid ja pusle sai kokku. Tundsin omaenese mustsõstramoosi jälle ära.

Monday, December 24, 2018

Rõõmusõnum

Lubasin teile kuulutada, nüüd siis kuulutan. Kristus on sündinud ja Vikerraadios ning ETV-s loeb Elisabet Reinsalu teiste hulgas ka minu sõnu.

Ja joogiks on glögi


vanaema lauahõbe
portselan
kristall
kõik on ühemõtteliselt
jõulusöögi all

kahemõtteliselt
silma
pilgutab
pasteet
mille peale punastab
rosolje seeski peet

:) :) :)


Saturday, December 22, 2018

Oligi igav

Täiega. Läksin sinna vingus moka ja pikkade hammastega. Miks üldse? Raha pidi ka veel maksma. Küll oli kirikus liiga palju rahvast ja küll ei meeldinud morbiidne muusika. No mina olen Rasmus Puuri helikeele enda jaoks ammendanud. Ammugi.

Kuigi vahepeal kõlas võimsaid klastreid (ehk võib nii öelda, ei tea, kas on päris täpne). Ja suure koori kõla on suure koori kõla. Eriti, kui kõik veel viisi ka peavad.

Aga ma pidin jälle läbi elama selle Underi igal lävel tahaks kummardada jne. Pärdi variatsioonid Ariinuška tervenemise puhul olid küll kaunid, sest siis keegi ei laulnud, Ene Salumäe üksi mängis orila pääl.

Ja nüüd ma siin olen unetu. Täiskuus ja lumevalguses. Nii valge, et pole vaja tuldki põlema panna, kui vetsu lähed. Vetsu või sööma. Esimest korda ostsin täna belgia vahvleid. Ja apelsinipiparkooke pugin kilode kaupa. Eesti omad. Oli Eesti Leivatööstus vist. Lihtsalt oivalised.

Just nägin täna FB-s venekeelset nalja, mille sisu oli järgmine: "Kas te olete proovinud öösel söömas käia?"

"Ei!"

"Asjata, väga maitsev on!"

On tõesti.

Avalik kiri

Pean sulle avalikult kirjutama, muidu ei saa ju kontakti kuidagi. Näen, et Soomest loetakse mind. Ehk oled see sina? Küsisin Gunnari käest, tema ütles, et oled vist Soomes.

Meil tuli tagasi, sest aadressi ei leitud, FB leht on ka nagu tina tuhka kadunud. Ja su telefoninumbrit mul pole.

Teatada on, et tellisin kohalikku raamatukokku mõlemad su raamatud ja sinu meisterdatud rohelist roosi hoian klaaskupli all. :)

Ja et meie kokkutulemine saab olema ilmselt Põltsamaa raamatukogus juunikuus. Loodan, et oled rõõmuga valmis lugema ja laulma.

Nüüd ma panen rõivile, armsad inimesed, ja sätin RAM-i kirikukontserdile. Ja dai bohh, et mul sääl igav ei hakkakas!

Friday, December 21, 2018

Kihnu naiste naer


Kihnu naised naeravad heledalt
nagu kajakad

kuulake Virvet
ja tema tüdrukuid

või naeravad hoopis kajakad heledalt
nagu Kihnu naised

0-38-22-12-2018


Thursday, December 20, 2018

Vähemalt täna

See on Eeva Talsi ja Juhan Aru CD pealkiri. Aastast 2016. Riina ja Andrus kinkisid. Väga hea õhtumuusika. Liigagi hea, sest esimesel korral ma uinusin poole plaadi peal. Pidime järgmisel õhtul kordama.

Rahustav muusika paneb mind väga ruttu magama. Eile olevat mängitud mingit soome muusikat õhtuseks kuulamiseks, aga sellest ei tea ma ööd ega mütsi. Läheb täna jälle kordamisele. Need õhtused muusikakuulamised on mu lemmikud.

Igasugune raadio on ära jäänud. Sellest on pisut kahju, sest arendav info jääb saamata. Õnneks leian selle FB-st siiski kätte.

Aga muidu olen rahatu (seda juba kurtsin) ja ka suht tujutu. Viimane tuleneb esimesest. Rahatus pole kunagi kedagi paremaks ega rõõmsamaks muutnud. Lapsed teavad seda ja arvestavad koju tulles. Pealegi ei taha ma üldse, et nad teevad talvistes oludes pikki sõite. Tulgu ainult siis, kui tõesti tahavad, mitte südame rahustuseks ega kombe pärast.

Rõõmsaid uudiseid on ka. Nendest räägin kolme päeva pärast.

Tuesday, December 18, 2018

Võše i bolše

Kooli ajal sai Tartu vahet sõidetud Ikarus bussidega, millel oli suht kitsas vahekäik. Kord pressis end sellest läbi väga korpulentne naine, mispeale üks vanamees kommenteeris: "Küll on ennast täis parkind!"

Mu isa ei nimetanud naisi paksudeks, vaid tugevateks, aga see tähendas tegelikult ikka lihavust, mitte füüsilist jõudu. Arvan, et isa oli selle kõnekujundi kodukülast kaasa toonud. Ta armastas öelda, et üks või teine on end tugevaks söönud.

Läksin mõni aasta tagasi endale üht valget jakki ostma, mis oli rinnust pisut lai. Müüjanna lausus otsustavalt mu rinnapartii kohta, et pole midagi, naada delatj võše i bolše. Ostsin jaki ära ja korrigeerisin rinnahoidjaga võše i bolše, nagu soovitatud.

Nüüd märkasin hirmu ja imestusega, et nii mõnigi kleit, mis muidu altpoolt selga mahuks, on rinnust kitsas. Riided on mul teadagi eluläbivad ja kogu aeg selga mahtunud. Nii võše ja bolše poleks ka vaja olnud.

Seepeale naerab mu armas mees, et mida ma põen, naised lasevad raha eest oma büsti suurendada. Olgu ma õnnelik.

Viimsel hetkel

Viimsel hetkel kohtun ma enne viimast sõda sündinud inimestega. Viimsel hetkel saan nendega vestelda. See on imetlusväärne vitaalne põlvkond, kes vahetult enne või ka pärast üheksakümnendat sünnipäeva on terase mõistusega ja füüsiliselt aktiivsed.

Lähen kohtumisele enne sõda ehitatud vanasse majja ja pisike perenaine tuleb mulle väravasse vastu, et mind toetada. Annab oma sõbraliku väikese käe, et ma teeäärse lumevalli pealt alla värava juurde ei kukuks. Kujutage ette! Tema ise saab hakkama, sest käib iga päev. Mina saan ka, tagasi minnes keeldun abist ja ronin ise.

Igal hommikul sõidab ta Kohtla-Järvelt Jõhvi, et kütta, linde ja üht hulkuvat kassi toita. Õhtul sõidab koju tagasi ja nii aastaid. Kass on paks nagu mauk, aga umbusklik. Poolteist aastat susises oma toitja peale, enne kui leppis.

Majas on võimsad vanad uksed, suur kuumaks köetud pliit, vana tool ja kummut ning akendel on seespool valged luugid. Kunagi arvasin, et ka mina tahan akendele selliseid luuke, aga ei ole neid ja ega vist tule ka.

Mul on nüüd patakas vanu fotosid, mida hakkan tekstiga sobitama, et saaks üks kodulooline raamat. Tekst ei ole minu kirjutatud. Need on mälestused eelmisest ja üle-eelmisest sajandist. Mina olen vaid asjaajaja, sest targemad ja võimsamad ei viitsinud tegeleda. Lõpuks öeldi mulle: "Tee ise!" Teengi. Kui me oma ajalugu ei jäädvusta, siis pole meid olemaski. Eriti siin kirdes.

Lahke perenaine surus külakostiks mõeldud kommikarbi mulle kotti tagasi põhjendusega, et tema ei teinud kohvi ega midagi. Väike karp oli. Tühjakski sai juba. Söödud. Jõin piimaga teed kõrvale ja panin kolded kütte.

Nüüd käsikirja juurde!

Monday, December 17, 2018

Häda metsaga

No nüüd mulle rohkem vist Mikita enam ei meeldi ja ma teda lugeda ei viitsi. Enne oli ka üks aps, mis ettevaatlikuks tegi. Sellest olen rääkinud, aga korrakem siis üle. Nimelt mingis raamatus kirjutab Mikita, et ta ei saa magada naisega, kelle vitu lõhn on vale (tema jaoks). Jutt õige, aga väljendamine ei meeldi.

Pole üldse Mikita stiil, sest see üksik vitt mõjub võõrkehana, nii mittemikitalikult. Järgmises lauses räägib juba tupest või vulvast. Poleks olnud vaja seda ühte õnnetut vittu sinna üldse mitte toppida.  Äkki tahtis ka olla teiste kõvade meeste moodi.

Vitud sobivad minu arvates ainult soome filmidesse. Sääl on nad vägagi oma kohal. Eesti keeles teadagi üldse puudub neutraalne sõnavara suguelundite märkimiseks. Sõnad on kas meditsiinilised või tunduvad vulgaarsed. Meie grammatikas pole ei sugu ega tulevikku. No sex, no future. Nii me välja suremegi.

Ja nüüd see Mikita mahamöödud mets, millega tal emotsionaalne side puudus. Eks teistelgi puudub, seepärast müüaksegi. Ses mõttes sõnastas Mikita väga arusaadavalt probleemi.

Kel side olemas, istubki oma 0,9 hektarilise metsatüki ääres nagu mina näiteks. Kel side puudub, müüb maha ja saab raha. Lihtis!

Ja küllap minagi olen oma kirjutamistega nii mõnelgi hinge täis ajanud, kuigi pole Mikita. Nii see käib. Mõned asjad lihtsalt ei sobi. Kõik ei saa meeldida. Elu käibki nii.

Sunday, December 16, 2018

Naine punases sallis

Mitte ei mäleta, kas ma olen teile sellest juba rääkinud. Kui olen, siis nii ammu, et kõik on juba unustanud ja võime järgnevat täiesti uueks jutuks pidada.

Mõni aasta tagasi käisime Saka rahvamajas Indrek Kalda kontserdil. Ta oli koos pojaga, kelle nime praegu ei meenu, aga küllap te teate. Paul Kristjan? Noh, midagi sinnapoole.

Külm oli. Talvine aeg ja rahvamaja hõre. Kamin küdes ja mingi monstrum puhus ka veel sooja õhku, aga ikka külm. Nüüd tuleb meelde, et olen sellest kirjutanud küll. Kuidas ma meeste vetsus lõpuks sooja sain, sest see oli kuum nagu saun.

Õnneks oli mul hiiglapikk punane sall, mille mõlemas otsas kolm suurt palli. Tõesti kole suur, väga ebamugav kanda, aga vahel efekti pärast võib. Isegi sallist ei piisanud, kuigi seda andis mitu korda ümber keha mässida.

Ühesõnaga - pärast seda sündis luuletus, mille ma ka Indrek Kaldale saatsin, aga sinnapaika see jäigi. Siis millagi istusin klaveri taha ja tegin loole viisi. 2017. aasta mais laulis seda ja veel mõnda minu lugu ansambel AER mu luulekogu esitlusel. Ja nüüd tuli neilt plaat "Ingel ja Vanaema", kus ka see punase salli lugu peal.

Juutuubist leiate pealkirja "Naine punases sallis" alt. Ja KUI te seda kuulate, siis teadke, et täpselt nii kõik oligi, nagu laulus lauldakse. Ja kuulake ka muid lugusid. Esitluse video on juutuubis üleval.

Saturday, December 15, 2018

Võit

See saabub igikaua, nagu veetilk kulutab kivi. KUI ta üldse kunagi kohale jõuabki, aga proovima peab. Ja lõpuks saab see elustiiliks.

Lihtsalt enam ei õienda ega tänita. Lihtsalt oled ja annad välja positiivseid signaale, kui üldse annad. Aga mitte imal-ilusaid (mis on üldiselt populaarsed), vaid omanäolisi, omamõttelisi.

Ei käi räuskamas ega plakatitega vehkimas. EI kuuluta absoluutset tõde. Et ühed on õiged ja teised valed. Hoiad poliitikast nagu katkust ja otsid omasuguseid. Rõõmustad nendest ja nendega.

Peidad ajajoonelt kõik negatiivsust võimendavad postitused ja loobud neid inimesi jälgimast, lõpuks kustutad sõbralististki. Ei imesta, kui sinustki loobutakse, sest sa ei paku pinget. Pinge on seal, kus käib kähmlus, pidev tõestamine.

Vahel ütled siiski ka midagi piprasemat. Muide, saatsingi Ringvaatele ja Marko Reikopile sõnumi rauast roosi asjus. Et lõpetatagu ilkumine ja antagu roos mulle. Ringvaade oli sõnumit lugenud, kuid ei vastanud midagi. Marko Reikop ilmselt seda sõnumitaotluste kaustast ei viitsi vaadatagi või ei leia miljonite imetlejate kiidukõnede hulgast. Jutt pole sellest. Mina paotasin kaant ja lasksin auru välja.

Vahepeal kahetsesin, aga siis loobusin, sest kahetsus pole minu piiss off keik. Noh, see Reikopi juhtum ei ühti küll päris mu äsja propageeritud filosoofiaga, aga inimene pole täiuslik. Eriti mina.

Eile lugesin läbi kõik need sajad ERR-i jõululuuletused ja leidsin suurest pahnahunnikust peotäie pärleid. Aga mida välja valitakse ja lugema hakatakse, seda me näeme ja kuuleme.

Thursday, December 13, 2018

Rauast roos ja kadunud koerad

No see sepistatud roos, mida mõned minugi tuttavad peavad labaseks ning mõttetuks ja mida olen endale juba aastakümneid ihalenud. Mul lihtsalt peab olema rauast roos, aga pole, näed. Ja nüüd ma kuulen-näen taas ükspäev Ringvaates Marko Reikopit oma rauast roosi, pardi topise ja hüppepalliga.

Et kõige nõmedamad kingitused ja kuidas neid pakkida. Kas ta mitte juba pole sellest varemgi rääkinud? Tuttav tuli ette. Pärast needmist vabandas küll kõigi rauast roosi puutuvate inimeste ees, aga siis oli juba hilja. Ja üldse peaksin selle roosi Reikopi käest endale küsima.

Olen kingituste osas väga tundlik, eriti kui nende üle ilgutakse. Inimesed kingivad end kasvõi lõhki, et heameelt valmistada. Mina ei kingi midagi. Just selsamal põhjusel. Isegi mitte oma raamatuid enam. Ainult nendele, kes tõsiselt huvitatud on. Kes seda on, need tavaliselt raatsivad ka osta. Mul pole ka praegu enam.

Ja see 14aastane pimekurt koer, keda läbi feissbuki otsitakse. Ta on nii vanake. Koerad lähevad kodust ära, kui neil on plaanis surra. Ja see on väga halb, sest tahaks ju sõbrakese ilusasti maha matta. Muidu jääbki teadmatus vaevama.

Kadunud koeri on üldse palju, aga see lihtsalt tundub nii, sest info ronib iga hetk näkku ju. Suhtumine on ka muidugi muutunud, aga natuke üle võlli. Minu arvates ei peaks koerad kandma mantleid ja saapaid ning käima kohvikutes istumas. Me siin ajame kitsejälgi taga ja valvame ööl ning päeval kodu.

Ja mida nüüd siis Koreas teha? Süüa koeri edasi või mitte?

Näpud põhjas

Täiega. Raamatukogu garderoobi tädi ilmselgelt ei uskunud, et mul raha pole. Lubasin vist poole suuga villaseid sokke osta. Tal seal garderoobis soki- ja kindalett. Ma ei julge nüüd enam raamatukokku minnagi.

Pole veel poolt kuud möödagi, aga mul puhub juba tuul pangaarvel. Ja veel pole mururobot täielikult välja ostetudki. Viimne makse jäänud.

Ok. Saan hakkama. Mu armas mees toidab mind. Kingitusi  kellelegi ei tee, nagu ikka. Kui lapsed jõuluks tulevad, küllap nad ise ostavad sööki ja värki, nagu ikka, aga...

Aga inimesed peavadki hakkama saama vähese rahaga. Ja ühiskondlik surve on meeletu. Eriti kui oled noor ja sul on lapsed. Siis on vaja ju kõike seda nassvärki, mida sotsiaalse staatuse saavutamiseks vaja on.

Mina tõmban metsa ja näitan maailmale trääsa, mind ei huvita, aga inimesed, kes peavad elama TÖÖELU ja kõige sellega hakkama saama. Väikese sissetulekuga inimesed, keda pole sugugi vähe. Nende pärast süda valutab küll.


Wednesday, December 12, 2018

Piirid ja toalilled

Noh, tüdinenud juba mu heietamisest? Lõpetan ära kah. Tõesti. Kaua võib? 

Krundi lõunapiir on vastu tööstusparki või teadusparki, nagu meie kutsume. Meenub ehteestlaslik vana laul: „Eesti piir käib vastu Hiina müüri, Venemaa peab vahelt kaduma...“ Värava tagant algab kohe tööstuspark, õnneks küll selle roheala, mis on umbes viiskümmend meetrit ning paistab läbi, kui lehtpuud raagus.

Lõunapiirile olen nüüd kõvasti kuuski istutanud ja enam ei niida, et kasvaks looduslik võsa. Mööda piiri kulgeb ka istutusala. Algul oli vaid mu lapsepõlvest pärit suur sõnajalg, selle juurde istutasin Annikky ja Juhani kingitud elupuu „Smaragd“, kadakad „Arnold“ ja „Stricta“ ning veel madala ebaküpressi.

Hiljem lisandusid enelad, pojengid, kollased maranad, põõsasastrad, roosa sirel ja peenraotsal kasvab ruutmeetrike ümaralehelist münti.

Läänepiiril ongi siis see magesõstrahekk, millest juba rääkisin ja kaskederida. Garaaži juures ema mälestuseks istutatud pihlakas, Kaspari ja Kirsika toodud lilla ja valge sirel ning läätspuud. Läätspuude vahel on omapead suureks sirgunud ka viirpuu ja vaher. Edasi tulevad kuused ja hõberemmelgad.

Viirpuuga meenub lugu. 2003. aastal tulin koju tagasi juba pärisperenaisena, ema kinkis maja mulle. Kevadel kartulipaneku ajal läksin päris paanikasse, sest ei saanud aru, mis nii hirmsasti haiseb. Mis ja kus mul mädaneb? Lõpuks taipasin, et see on õitsev viirpuu, mis lõhnab nagu hapnev heeringatünn. Nagu on kirjutatud ningis raamatus: „Voodi haises nagu heeringatraaler, justkui oleks seal püherdanud kaks paksu pordunaist ja üks ärakaranud madrus.“ Tsiteerisin mälu järgi.

Magesõstraheki ja päris krundi piiri vahele jääb veel tee ning suur muruplats, mida jalgpalliväljakuks kutsume. Päris piirile istutasin seitse kuuske ja nende taha kuluheina sisse viis männikest. Männid istutasin sel sügisel ja mähkisin nad üleni plastmassist tüvekaitsesse. Ehk siis jäävad alles. Veel panin mitu aastat tagasi kümme tammekest, aga jänesed on vist ainult kuus ellu jätnud. Meie armsa koera Kõu haud on ka piiril, kaks kuusekest peal.

Seal läänekaares metsa ääres ma lapsena ühel pimedal soojal septembiõhtul paljajalu jooksin oma õnnejooksu. Nii põnev ja hirmus oli, hing rinnus kinni jäämas, aga koduakende valgus julgustas. Muudkui jooksin ja lõõtsutasin õnnest. Kuidagi ei suutnud lõpetada. Hiljem olen seda mitte lõpetada suutmise tunnet kogenud näiteks kodus klaverit mängides.

Põhjapiiril kasvab meie metsatukake. Idapiiril on ka mets, aga vist riigi oma. Idapiir on seega kahtlane, sest mingil hetkel võib mets kadunud olla. Seega kindlustan idapiiri, jätan kasvama isetärganud kuused-männid-tammed.

Toalilled

Ema ajal oli neid muidugi rohkem ja igasuguseid. Oli ka komme laupäeviti pärast tubade koristamist tuua lilli vaasi. Eriti tegi seda Liis, kui ta meil korterit üüris. Minul on lilled vaasis ainult siis, kui keegi kingib. Niisama ma neid vaasi ei too. Ei raatsi. Vaatan õues. Pealegi ei armasta ma vaase pesta.

Toalilli on mul täpselt kolm ja väga suurt. Rohkem ei taha ka. Kõigepealt kaks ühte potti istutatud draakonipuud. Need sain Maria ja Liisbeti käest. Praegu asuvad vannitoas. Loovad meeleolu.

Siis suur postamendilt maani ulatuv jõulukaktus, mis end õitsma sätib. Tänavu siis umbes jõulude paiku see juhtubki. Varem õitses ta kaks korda – novembris ja kevadel. Ümber istutanud pole ma teda aastaid. Potis ei paista eriti mulda olevat, aga istutamine pole võimalik, sest ta laguneks selle käigus. Las olla.

Ja lõpuks hiina roos, mis on pärit aastast 1938. Jah, te lugesite õigesti. Enne Teist maailmasõda kingiti noor taim mu ema vennale leeripäevaks. Onu Juhan langes Kuramaal 1945. aasta aprillis, napilt enne sõja lõppu. Ema kutsus hiina roosi Juhani-lilleks.

Pärast sõda ta Tartumaalt siia rändas ja on tänaseni elus, kuigi ka aastaid ümber istutamata. Olen ta püganud omamoodi bonsaiks. Nii ta küll ei õitse, aga mulle ei meeldi, kui ta kasvab kõrgeks ja haraliseks. Ta võra on ebakorrapärane ega tundu mulle ilus. Sellisena tundub. Jäme tüvi ja ümar tihe madal võra.

Ema ajal ronis meil suures toas lae all luuderohi, aga lõpuks läks liiga džungliks ja me tüdinesime. Oli pillergoone ja ratsuritähti ja vahalill ja juudihabemeid ja neid kannikesi karvaste lehtede ja roosade või siniste õitega. Nimi ei meenu...

Mina ei viitsi jännata. Ma olen nii laisk. Mul on õues ka sellised taimed, kes ise endaga hakkama saavad. Köögivilja ei kasta ma kunagi, ainult äsjaistutatud lilli. Toalillede kastmine valmistab mulle talumatut piina ja ega mina nendega ka eriti räägi. Nemad on aga tublid ja peavad vastu.

Tuesday, December 11, 2018

Lehtla


Ühes õiges aias peavad olema tiik, terrass ja lehtla. Mul on kõik olemas. Mul pole millestki puudus. Mul on terve maailm. Minu kodus. Minu aias.

Tiigist ma juba rääkisin. Terrass on maja ees. Kõnniteekividest. Poeg ehitas juba aastaid tagasi. Teisel pool maja on veel üks väike kiviterrass heinasara ukse ees. Selle ma tegin ise isa valatud betoonplaatidest, mis kunagi olid maja ees. Mulle ei meeldi, kui miski kuskil niisama seisab. Tahan, et igal asjal oleks otstarve. Sestap kivid kõrvuti ladusingi. Nende peal on suviti toolid ja laud.

Lehtla on kõige kõrgema koha peal aias. Väikesel künkal, mida me kutsume mäeks, täpsemalt veel Palvemaja mäeks, sest selline kohanimi on mul kusagilt kõrvu jäänud.

Kahju, et see lehtlake valmis pärast mu vanemate lahkumist. Neil oleks olnud seal nii tore istuda olnud. Kas vilus või päikeses – kuidas soovi on. Õhtupoolne päike paistab otse sisse. Ennelõunal ja õhtul on vilu.

Lehtla taimestiku moodustab humal. Istutasin ka Browni kuslapuu ja mingi tagasihoidliku elulõnga, aga humal võimutseb. Aastatega on vanadest vartest moodustunud seinteks ja katuseks korralik punutis, mille külge kevadel uued võrsed kinnituvad. Muidugi tahab humal hulkuma minna. Olen teda välja kiskunud lähedal kasvavast koerkibuvitsast ja sirelitest.

Lehtla juures kasvab suur mänd, noor pihlakas ja kaks väikest tamme. Humalaseina taha istutasin kuuse, mis kindlustaks seljatagust, kui kord suureks kasvab. Sirelipõõsast avastasin ka ühe väikese kuuse ja jätsin ta alles. Las olla, eks pärast näe...

Paremal pool lehtlat kasvavad veel kullerkupud, lillad floksid, heleenium, sinilatv, rodgersia, pojengid. Veigela ja kitseenelas. Natuke eemal kolm vana ja viletsat mustarooniapuud. Just nimelt puud, sest isa pookis aroonia pihlaka otsa. Saidki puud. Ma pügasin neid ja seetõttu vist puukesed kannatasid. Nad on vanad ka. Isa pole juba neliteist aastat. Ega ma viitsi enam arooniaid korjata, aga linnud teevad puhta töö. Las puukesed seni olla, kuni neile antud on.

Vasakul pool lehtlat on samuti lillad floksid, härjasilm, ogaputk, iirised, pojengid ja kuldsõstar, millel ma pole veel ühtegi marja märganud. Tal on ilmselt pime ja vähe ruumi. Ja kaugemal astelpajud, kelle tolmeldaja aastaid tagasi välja läks, aga neitsiviljastamise abil on ikka mõnel oksal marjad küljes. Astelpajud olid väga dekoratiivsed, kui ma nad madalaks pügasin, aga nüüd kasvatavad pikki koledaid võrseid. Pean nendega midagi ette võtma.


Monday, December 10, 2018

Esimene peenar


Siis ma veel ei teadnud, et istutusalasid tehakse järgmiselt: laotad murule parajalt paksult klantsajakirju ning peale laotad parajalt paksult kompostmulda. Kui sügisel teed, siis kevadel võid juba istutada.

Ma arvasin, et peenar tuleb kaevata. Ise ei jõudnud. Aitas mu armas väimees ja noorem tütar. Peenar sai ilmatupikk. Muru ja pika rohu piirile. Taimed olid olemas. Viisin nad maja juurest kaugemale. Maja ümber külvasin muru.

Peernasse said päevaliiliad, floksid, lupiinid, pojengid, kurerehad, kuningakepid, käokingad, lursslill, kopsurohi, hostad, serva priimulad ja margareetad. Mõne aasta pärast selgus, et sügiseti on ikka kole tüütu neid püsikute varsi lõigata. Seetõttu otsustasin peenart pisut põõsastada.

Tahapoole istutasin kibuvitsa ja ühe punase sarapuu, mis osutus hiljem hoopis roheliseks. Mina ei tea, mis trikk see on. Enne olen ka märganud, et algul on punane ja pärast enam pole. Siis veel ühe lumimarjapõõsa, mis olevat kõige kompaktsem ja kaks tiivulist kikkapuud. Viimased kolm on alles väikesed. Lumimarjal oli kolm roosat marja küljes. Kikkapuud viskasid oma ilusad punased lehed liiga ruttu maha ja kauneid kolmekandilisi vilju ei olnud üldse. Vara veel.

Varrsi lõigates märkasin, et peenras on kasvama hakanud mõned tillukesed kuused ja isegi üks mänd. Las nad olla. Mänd on eriti teretulnud, sest kuuski on palju, aga männilapsi väga harva. Ja kui nad saavadki juba natuke sirguda, siis on põdrad kohe kallal talvel. Eelmisel talvel nägin esmakordselt oma aias põtra. Oligi männi kallal. Pidin surnuks ehmatama. Nii suur elukas! Kitsed on muidugi pidevalt õunapuude küljes.

Seega peaks peenrast kujunema hoopis põõsaste ja puude ala kunagi aastate pärast. Praegu võimutseb seal kollane päevaliilia. Ta on küll väga ilus ja varane õitseja, aga ma pean järgmisel kevadel väga karmilt kontrollima, et ka muil kasvuruumi jätkuks.


Sunday, December 9, 2018

Tiik


Koht, kuhu Vorkutast naasnud isa 1956. aastal mu lapsepõlvemaja ehitas, asus Jördi talu maadel. Isa küsisi Jördi talu endiselt peremehelt Joosep Mägilt vana heinaküüni ja selle peale siis ehitaski.

Ümberringi olid mõisaaegsed liivavõtmisaugud, mida mu vanemad hiljem parooda ja mullaga täitsid. Üks hobuserauakujuline jäeti tiigiks. Selles rohtunud lombis sai lapsena sulistatud, kuigi kartsin triitoneid, kes seal ringi ujusid.

Hoburauakumerusse istutas ema mägimännid. Mäletan neid rohtukasvanutena. Siis polnud veel mingit muruniitmist. Isa niitis vikatiga aiast lehmadele ette, nii nagu järg parajasti oli.

Olin kümnene, kui sain tädiks. Kord läks vast paariaastane vennapoeg kaduma. Paanika oli päris suur. Laps leiti põllult lammaste juurest, aga mu ema otsustas ohutuse mõttes tiigi kinni ajada. Osteti taas paroodakoormaid ja mulda ning endise tiigi kohale istutati kirsipuud.

Aastad möödusid, mina sain perenaiseks. Looduslikku vett mu kodu lähedal pole, aga maa on niiske ning soine. Kevadeti püsis suurvesi päris kaua ühe koha peal, mis meile aknast kätte paistis. Mu armas mees tellis väikese kopa ja laskis sinna kaevata pisikese tiigi. Olen oma tiigi üle väga õnnelik, kuigi viimasel põuasel suvel oli ta täiesti tühi. Seetõttu pidin tiiki paar korda rohima, et see täielikult ei osjastuks. Nüüd on lumi maas, aga tiik tühjaks jäigi.

Mina olen väga rahul oma tiigiga, olgu ta tühi või täis. On olnud ilusaid kevadeid, kui tiigike lainetab ääretasa ja kaldal õitseb kuldsetest varsakapjadest ring, sest vesi on kandnud seemneid ühtlaselt kõikjale. Taas elavad tiigis triitonid ehk vesilikud ja mu noorim tütar kutsub seda vesilike kaitsealaks ning veedab palju aega tiigi kaldal selle elanikke jälgides. Tegemist on täiskasvanud naisega, kes tunneb end neil hetkil väga õnnelikuna.

Tiigi kujundamisega oli hoolt ja vaeva küll. Liivase mulla pidin ühtlaselt laiali laotama ja rohujuured välja korjama. Siis ladusin murupoolsesse serva paekiviterrassi, mis on aastatega murenenud, aga päris dekoratiivne ikka veel, kui kivipragudest umbrohu välja kitkun.

Teekraavist tõin hariliku kukesaba ja konnarohu ning hundinuia. Kukesaba tema ilusate õite, konnarohu ilusate lehtede ja hundinuia ilusate nuiade pärast. Hundinuia istutamine oli ühe suve väga kuumal päeval, kui tiik oli taas täiesti kuiv ja ilusate valgest liivast kallastega. Sinna valge liiva sisse hundinuia paningi ja ise vaarusin migreeniga voodisse. Ma ei mäleta, kas olin päljapäi kõrvetava päikese käes või milles asi. Hundinui läks kasvama küll. Liigagi. Sel suvel tiiki puhastades kiskusin ta välja. Kole palju oli juba.

Veel kasvavad tiigi ääres kullerkupud, iirised, vesikanep, kilpleht, virgiinia männasmailane, päevaliiliad, hosta, angervaksad ja bergeeniad. Kaugemal kibuvitsad, hõbeleht, kamm-soohein, ängelhein, põõsasroos ja naistenõges. Ja kevadel õitsevad muidugi varsakabjad. See on kõige ilusam aeg. Kui vesi on ääreni.

Inimesed hakkavad mulle seletama, kuidas kiletatud veesilma ehitada, aga mind ei huvita. Armastan oma tiiki märjana ja kuivana.


Friday, December 7, 2018

Kiviktaimla


Mart Kalm on kunagi öelnud, et „ega iga suvaline latakas ole veel kiviktaimla“. Kuulutasin mehe pärast seda persona non grataks ja võtsin juttu väga isiklikult. Nali. Minu suvalisel latakal on hindamatu emotsionaalne väärtus ja ka puhtvisuaalselt meeldib ta paljudele, kuigi on tihti umbe kasvanud ja liigagi looduslik.

Mu taimehuvilisest ja aiakujundajast ema tegi kiviktaimla kohe, kui mu lapsepõlvemaja valmis sai. Sellest olen juba kirjutanud ka eespool. Seal oli isegi üks väike veesilm ja kõikvõimalikud taimed, mida tollal oli võimalik saada. Sellesse veesilma, mis oli tegelikult maasse kaevatud suur malmpada, kukkus kord mu vend Lembit ja sai haiget – selg puha ära kriimustatud. Pahandada sai ka veel pealegi, kuigi polnud süüdi. Mul on ta kurb ilme siiani silme ees.

Meil oli tollal korteris õpetaja Juta, kes oli juhtumisi ka Lembitu klassijuhataja. Eelmise sajandi kuuekümnendatel oli elamispindu veel vähe ja nii üüriti eramajades tube. Jutal oli väike tütar Tiina, kes hakkas seal veesilma kaldal Lembituga mürama ja nii see juhtus. Mina nägin. Täiskasvanutele jäi muidugi mulje, et laps oleks võinud patta kukkuda. Lembit oli samuti laps ju, vast kümnene. Lahe musikaalne ja heasüdamlik poiss oli, siiani on. Vahel helistab mulle ikka, kuigi me pärast lapsepõlve enam lähedased pole. Lapsepõlves oli ta mu suur iidol.

Praegune kiviktaimla sündis nii, et kui vana maja ära lõhuti, siis vundamendile istutas ema lilled ja korstnajalga kuuse. Praegugi kasvab endistest taimedest täispäikeses näiteks bergeenia, kes on hoopiski vajutaim.

Ema-aegsetest on alles kivirikke ja padjandflokse, kuningakepp, habenelgid, priimulad, akakapsas ning moonid – tavalised ja siis mingid karvased. Roosad sinililled ka. Need õitsevad kevadel esimesena, jätkavad kollased priimulad. Lumekupu panin ka, pidi hirmsasti levima, aga on hoopis peaaegu kadunud.

Kui ma 2003. aastal koju perenaiseks tulin, oli kuusk korstnajalas tohutusuureks kasvanud ja varjas kogu kiviktaimla. Mõne aasta pärast murdusid mõlemad ladvad, kuusk jäi tömbiks. Kartsin alati tuulega, et murdub maja peale. Nii Kaspar ta maha saagiski ja vana poolkuiva kase veel takkatraavi. Kiviktaimla sai päikese kätte ja mina rõõmsaks. Kiviktaimla peab mul olema. Lapsepõlve märgiks ja ema mälestuseks.


Mudlum, Mudlum...

Jõuan vaevalt eesti kirjanikega kursis olla, õigemini ei jõuagi. Ma polnud Mudlumist kuulnudki (või oli kahe silma vahele jäänud), kuni Margiti postituse peale ärkasin ja proovisin lugeda. Meeldib küll muidu.

Ega ma siin metsa ääres saagi kõike kätte, mida lugeda tahaks. Raamatupoodi meil ju pole. Selveris ikka midagi müüakse, aga olgem ausad, pole olnud raha osta ja nii palju ikka ei osta ju, kui loed. Vähemalt mina. Raamatukogudes ka pole. Kas lähen liiga vara küsima (pole veel jõudnud kohale) või pole üldse tellitudki. Ei tihka pidevalt komplekteerimisbossi juures ka nuiamas käia oma nimekirjadega.

Kui kusagilt ei saa, siis lõpuks unustan isegi ja nii see läeb...

Natuke raha ikka on olnud, sest toetasin Hooandjas Ivi ja Tiidu plaati, mis küll veel minuni pole jõudnud ja ostsin Kristelilt kaks maali. Ammu tahtsin temalt midagi, nüüd leidsin. Marju maali tahan ka, aga see jääb uut aastat ootama.

Lugesin Virve viimast luulekogu - raskemeelselt mõjus. Ei jaksa raskemeelset lugeda ega ka raskemeelselt kirjutada. Mihkel Muti Mõtted oli kerge küll.

Täna siis ansambel AER plaadiesitluskontsert.

Homsest postitan taas oma taimejutte, kes viitsivad lugeda. Ma ise võin lõputult lugeda taolisi igavaid heietusi taimedest või vanameestest, kes kusagil metsas üksi elavad. Mul on sellise üksiku vanamehe hing.

Thursday, December 6, 2018

Põõsad


Hiljuti lugesin, et hekkide pügamine on igaveseks moest läinud. Mida ma nüüd teen siis oma vähemalt 50-aastase magesõstrahekiga, mida on minu elu jooksul mitu korda uuendatud. Maani maha lõigatud ja lastud uus kasvada. Korra suve jooksul pügan ma ta sirgeks ja siis on kaugelt vaadates ilus roheline jutt kaskede all. Meie kodu visiitkaart. Moes või mitte, aga välja kaevama ma seda nüüd küll ei hakka. Nii jääb.

Aias on suur punane sarapuupõõsas, mis Oru lossi juurest pärit. Olen teda paljundanud mitmesse kohta. Isegi metsas kasvab. Sinna on ilmselt linnud kandnud. Kindlasti linnud. Mind isegi natuke häirib, et ta seal metsas on, nagu võõrliik või nii.

Suurel alal laiub punane kontpuu (peab vist ütlema verev kontpuu). Kui tee peale kasvab, siis tuleb ära lõigata, aga muidu las minna, ruumi ju on.

Isa-ema aegadest elab ja on lodjapuu, mis kevadel valgeid õisi ja sügisel punaseid marju kannab. Põõsa sisemuses sirgub noor vaher ja veel keegi, aga ma pole viitsinud neid välja rookida, nüüd on juba liiga suuredki. Ei raatsi.

Ise olen paljundanud valgeid ja kollaseid maranaid. Üks roosa on ka kaevu juures. On olemas ka tuhkurenelas, mis kevadel õitseb nagu pruut. Nägin teda aastaid tagasi linnas ja hakkasin endale tahtma. Väga kaunilt kaua ja valgelt õitsevad ka hortensiad. Ühe põõsa õied muutuvad õitsemise käigus järjest roosamaks, kuni ongi päris roosad. See paistab mulle aknasse, kui ma nõusid pesen. See ja üks väga heleroosa roosipõõsas ka. Haigus- ja külmakindlad punased Robustad külmuvad mul igal talvel maapinnani. Üks läks täiesti välja ja teine vaevu hingitseb. Kaks õnnetukest lõikasin ise maha, et mururoboti paigutaja neid kaabliga ringitama ei peaks. Üksainumas ongi veel alles. Muldasin ta enne lund korralikult.

Jasmiinipõõsas õitseb ja lõhnab ka hullumoodi. Tedagi olen ise paljundanud. Ainult kirss-kontpuu ei edene – kidub juba aastaid. Kõrval must leeder küll vohab, kuigi saab aeg-ajalt talvekahjustusi. Marjad jätan viimasel ajal lindudele.

Ja siis see ema-aegne heleroosa põõsasroos, mida ema nimetas omajuurseks. Kusagilt ma ta välja koukisin ja üles turgutasin. Miili-tädilt saadud topeltõielise valge kibuvitsa ka. Mõlemad on vanad liigid ja lõhnavad.

Jugapuu on puu, mitte põõsas, aga näeb välja nagu põõsas. Vana läks koledaks ja mu armas mees ikka ütleb, et jugapuukännu maast kättesaamine oli üks raskemaid töid, mida ta teinud on. Poja istutasin talli põhjanurga juurde ja nüüd on ta juba suur. Tean, et armastab varju. Päikesekahjustused seal ei ähvarda. Las kasvab neli tuhat aastat.


Tuesday, December 4, 2018

Kõrrelised


Vanemad väetasid maad küll kunstväetise, küll loomasõnnikuga. Hiljem läks see kunstsita vaimustus üle seoses teadlikkuse kasvuga. Kultuurhein kasvas kui tumesinine müür. Seal oli timutit ja keraheina ja rebasesaba. Mõne aja pärast selgus, et kerahein on küll võimsa kasvuga, aga moodustab mättaid.

Imelilusad olid väriheinad oma tudisevate südamekestega. Mu tuttav sakslanna polnud sellist taime varem näinud, korjas pähikuid kaasa, et aeda külvata. Ta oli taime ilust lummatud.

Mäletan, et lapsena tõmbasime kõrrelisi nii, et juureosa jäi maasse ja vars eraldus. Varre alumine ots oli valge ja pehme. Seda me sõime. Enam ei mäleta, mis need kõige maitsvamad tundusid. Mingitel tarnadel olid varreotsad justkui piimjas-vatjad.

Jõe ja metsa ääres kasvas pikk ja karm hein, mida isa kutsus luhaks. Loomad vist seda luha hea meelega ei söönud. Olen käinud elektriliini all, kus luha kasvab ikka ja ulatub mul üle pea. Heinamaal on ammu kahekümneaastane mets.

Ja siis need lehed, mis lõikavad nagu noaga. Alles sel suvel õnnestus mul sõrm peaaegu pooleks lõigata. Veri muudkui jookseb ja kinni ei jää. Siis aitab plaaster. Pilliroogu, mis kasvab kodutee ääres, murdes on juhtunud sama.

Olen ka taimepoest mõned kõrrelised oma peenardesse ostnud. Seepeale naeris mu armas mees, et kui mu isa teaks, et ostan rohtu poest kalli raha eest... Peenras on päideroog, teravaõieline kastik ja kamm-soohein. Kõik jätsin talveks, ei raatsinud maha lõigata.

Sinise aruheina istutasin ka kord kiviktaimlasse, aga nüüd muudkui kitkun teist välja, vanad mättad on elutud ja noori on saanud liigpalju. Lõpuks tüütab ära.

Korra suve jooksul armastan korjata põllulillede kimbu, milles ka erinevad kõrrelised sees, enamasti kasteheinad ja pilliroog ja mõned, keda ma ei tunne. Kui leian, siis ka värihein.

Muruplatsil aia taga, mida viimase kuuma suvega harva niita sai, õitses keegi kõrreline imeõrnas pruunikas-lillakas vinas. Taime ei tunne, aga ilus oli küll. Küllap jäi ta põua tõttu nii madalaks. Lisaks õitsesid veel hunditubakad ja teelehed.


Puud


Mäletan oma valgeid saapakesi ja värvilisi vahtralehti Miili ja Joosepi aia taga. Sahistasin nende sees. Hiljem riisus tädi Miili lehed kokku ja kandis suure korviga Maasikule allapanuks. Aia ääres kasvasid peale vahtrate saared ja pärnad. Puude najale pani Joosep rõguredelid seisma. Nende peal käisime Lembituga istumas. Pärast istutas Egon kaseallee ja lehise. Allee sai natuke kitsas, sahk ei pääse talvel hästi läbi, aga lehis on väga ilus ja võimas. Suur kaheharuline mänd rehealuse ees kuivab, aga langetada pole kuhugi, igal pool elektriliin ees.

Kui ma koolis käima hakkasin, oli võsa meie maja ja maantee vahel veel nii madal, et kodu korstnasuits paistis teele. Need olid kõik Joosepi heinamaad ja põllud, mis pärast talude kaotamist metsastuma hakkasid. Metsamajand tõmbas kuivenduskraavid sisse ja istutas kuused. Jäime metsa taha, maja enam teele ei paistnud. Vanemad rõõmustasid privaatsuse üle, aga mina kartsin võsa vahel käia.

Algul oli meie maja juures ainult kaks kaske. Joosep mõtles eelmise sajandi kahekümnendail, kas võtta need reeaisadeks või mitte, aga jättis kasvama. Isa-ema istutasid veel terve rea ja kaskede ette tõmbasid magesõstraheki. Kui kased veel väikesed olid, kasvas nende vahel küll kirsi-, küll kreegipuid, aga nüüd on vaid kased ja värava juures kaheharuline põimunud tüvedega pärn.

Paremal pool väravat on võimsad jalakad või künnapuud, ei teagi, kummad. Värava kõrval minu istutatud pihlakavitsake. Ega ta sääl varjus edene, aga väravas peab ikka pihlakas olema.
Teise värava juures kõrguvad ema istutatud nulud. Need on meie kõige kõrgemad puud aias. Mis nulgudega on tegemist, täpselt ei tea, aga mäletan räägitavat siberi nulust ja palsamnulust. Üks seedermänd on ka.

Ema tegi istutades sama vea, mida me kõik kipume tegema – istutas liiga tihedalt ja hoonetele väga lähedale. Nii pidime südameverd tilkudes maha saagima mitu seedrit ja ebatsuuga, üles kaevama sireliheki, et tekiks õueala. Olin alati igatsenud lagedat õue, mis hoonetest ja puudest ümbritsetud. Nüüd mul täpselt selline ongi.

Settekaevu ääres kasvab ema istutatud vähemalt viieharuline õuekask, mis joob hoolega. Kased on ju suure januga. Ei taha mõeldagi, kui see puu kord väga vanaks saab ja harud murduma kipuvad hakkama...

Heinasara ees seisab vana üsna jändrik mänd. Minu lemmik. Kahjuks on lumerohked talved murdnud mitu ilusat suurt oksa. Kahe männi otsas sauna juures ronib metsviinapuu, kes sügisel punasena küll väga dekoratiivne näib, kuid on männid täiesti ära kurnanud.

Ema istutas metsaserva vahtraid, et need sügiseti värvi annaksid tumedate kuuskede taustal. Annavadki. Imbi ja Udo tõid mulle Kotinuka raamatu esitluse aegu mandžuuria pähklipuu, kelle ma natuke liiga maja lähedale istutasin, aga nüüd on, nagu on. Kasvab võimsaks ja lehed on ka suured. Õnneks kannab tuul neid metsa. Sügisel. Kevadel tuleb rootsud kokku riisuda.

Grete ja Olavi aiast sain äädikapuu, mis on majale veel lähemal, aga tema võib, sest ei kasva nii suureks. Pealegi teeb külm talle liiga, kevadel muudkui lõikan surnud osa ära ja puu aga hargneb. Need on kaks olulist mälestuste puud.



Monday, December 3, 2018

Umbrohud


Kui mu venelannast naabrinaine küsis selle taime nime, mis mahajäetud heina- ja karjamaadel õitseb ning vohab, ei osanud ma vastata, sest ei tea, kuidas on ohakas vene keeles. Ütlesin siis, et see on selline taim, mis kasvab kohas, kus elavad väga laisad inimesed. Lapsepõlves nägin ohakat harva, sest mahajäetud maid külas polnud. Kõik niideti ja karjatati puhtaks. Mu vanemad pidasid ohakat tõepoolest laiskuse ja lohakuse märgiks. Samuti polnud kodu lähedal takjaid leida.

Ja nüüd ma ei teagi, mis oli see taim, mille kidadega seemned end puuvillaste ja väljaveninud põlvedega dressipükste külge haakisid.

Kevadeti oli esimene paiseleheõis, mida meil arnikaks kutsuti, imede ime. Isagi korjas neid. Kaugemalt sai. Suure tee äärest, sest ka paiseleht kuulus nende umbrohtude hulka, millest hoiduti.

Meie peenardel kasvas vesihein, malts, orashein ja rammusamatel kohtadel nõges. Naat ka. Vesihein sai pärast kitkumist sigadele või kanaaeda visatud. Head mahlast rohtu tahtsid nii sead kui ka kanad. Sigadele pidime õunapuude alt korjama ka tillukesed õunapunnid ja puupõhjaga ämbris kapsarauaga peeneks raiuma. Vanaema tõi sigade jaoks kaugemalt ka lopsakat seaohakat. Enda jaoks aga metsatee otsast kaheharulise kase küljest kasekäsna. Tee keetmise tarvis.

Nüüd on mu peenramaal ohakas ohakas kinni, sest tuul toob seemneid. Loodan ohakakülviajaks ikka kõva vihma, mis seemned sinnasamma maha peksaks, aga alati ei lähe nii. Hirmus tüütu on hiirekõrv, mis muudkui aga levib. Kahtlustan, et sain ta muruseemnega, aga võib-olla mitte. Igatahes peenramaal ma selle tüütusega võitlen.

Muru sees luban kasvada kõigil, kes soovivad. Võilillega olen ammu leppinud. Mis taimekesest ikka vihata. Õitseb ära ja asi vask! Samuti lasen olla margareetadel. Mulle kohe meeldivad margareetasid täis murud, mida olen näinud Mäetaguse koolimaja ja Olustvere lossi juures. Ilusad on ajad, mil murus õitsevad roomav tulikas, käbihein ja valge ristikhein. Nüüd, kus osa murust niidab robot, saavad asjad teisiti olema. Kooslus ilmselt muutub ja õied kaovad.

Lapsepõlves niitis isa käsivikatiga põldheina juba enne jaanipäeva maha. See oli võilille täis. Lakka hangumise ajal seemneid hirmsasti lendas, läksid suhu ja silma. Mu linnainimesest vennanaine oli lakas heina tallamas ja tuli sealt peagi hädaldades alla. Mina, kümneaastane plika, jäin. Polnud hullu midagi.

Karuputk on õnneks ümruskonnast hävitatud. Päris hirmutavalt suured kolooniad olid mõned aastad tagasi, aga nüüd pole märkigi enam. Mürgitati. Meiegi kaevasime mõned taimed välja ja põletasime lõkkes ära. Ja mõne peale sai äädikat ja vanu mootoriõlisid valatud. Algul tundusid need hiigelsarikad talviti väga dekoratiivsed, aga siis selgus, et tegemist on väga invasiivse liigiga.

Selliseid on veel, mida pean ohjes hoidma. Kuldvits ja konnatatar. Kuldvitsa ise kaevasin veel heinamaalt üles, tõin koju, jagasin ja istutasin peenrasse. Mõne aasta pärast kaevasin uuesti välja. Täiesti ülekäte läheb. Üks puhmas on saunanurga juures vilus. See ei jõua kunagi seemneteni, sest õitseb hilja ja pole levimise mõttes ohtlik. Meile meeldib vaadata kiilide lendu kuldvitsa õites hilissuvel. Sauna teise nurga juures kasvab konnatatar, mis ajab end sauna sisse ja poolde murusse. Hävitan hoolega neid võsusid. Nüüd olen saanud uue nuhtluse – teleekia. Järgmisel suvel võtan ta karmilt käsile. Juba mitmesse-setmesse kohta on ta end pesitanud.


Sunday, December 2, 2018

Minu mälestused taimedest


Esimesed mälestused on ema lillepeenardest ja kiviktaimlast. Kaevu juures kasvasid käokingad, mille sügavaid õisi külastasid metsmesilased. Vahel pigistasin õie kinni ja siis ei saanud mumm välja ning põrises kurjakuulutavalt. Hakkasin õige ruttu kartma ja lasksin õie lahti. Vahel valasin mesilastele õie sisse vett kaela. Mäletan, et igav oli. Sellest ka need pahandused. Mängukaaslasi mul ju polnud.

Igavusest tegin muidki koerustükke. Mu korilasest vanaema pani metsast leitud seened kaevu juurde veevanni ligunema. Kükitasin seal ja vaatlesin, kuni hakkasin seeni läbi peo libistama ja tasapisi ka sõrmede vahel puruks litsuma. Lõpuks jäi vannitäis seenesodi...

Vanaema leidis alati seeni. Temaga metsaskäikudest mäletan tumerohelisi pehmeid osjasid pommiaukude põhjas kasvamas ja vaikselt hõljumas. Ja helesiniseid lõhnavaid pilvikuid. Nii vanaema neid kutsus. Teeraja ääres kasvas ja lõhnas liivatee. Vanaema tõi taime aeda. See on püsinud 50 aastat. Vahetades kasvukohti ja uuendades iseennast.

Marju oli metsas vähe, ainult mõni mustikas või sinikas, natuke pohli, üksikud vaarikad, harva lillakaid. Jõe ääres sai toomingamarju söödud, nii et suu paks. Jões ujusid vesikupud. Need tundusid imena. Vesiroose polnud ma veel näinudki. Kõrkjatest punusime parte.

Meie marjad olid kodus aias – punased ja valged sõstrad, tikrid ja kreegid. Mustsõstrapõõsad ei edenenud. Maasikapeenar oli ka, aga selle ma sõin juba valgest peast tühjaks. Tikreid hakkasime vennaga kamaluga suhu ajajma juba siis, kui need olid sõstrasuurused. Ema korjas tikrid rohelisena ära ja pani pudelisse. Mina ei viitsinud korjata, olin tujukas laps. Vend oli hea poiss, tema korjas. Muidu oleks isalt (kes polnud tegelikult tema pärisisa) peksa saanud. Mind isa peks ei ähvardanud.

Maasikapeenraid ma laastasin ja hernepeenraid tallasin maha, sest ega meil keppe pandud polnud. Emal-isal oli niigi tööd ülepea, kes neid herneid veel keppida jõudis. Ja me vennaga oleksime võinud ettevaatlikumad olla, aga või siis laps oskab. Ema sai väga pahaseks tallatud herneste pärast. Õige ka.

Kirsid kandsid vähe ja ploomipuud läksid välja, kui olid paar aastat saaki andnud. Aga õunu oli meil tonnide kaupa. Isa enda poogitud puud kandsid nii, et ägasid koormate all. Neid väetati ohtralt lehmasõnnikuga, mida meil jäkus küll ja veel. Sortidest olid lambaninad, tartu roosid, kuldrenetid, sügisjoonikud, krügeri tuid, valged klaarid, sibulõunad, antoonovkad... Ja isa muudkui istutas ja pookis juurde.

Soonikus kasvasid kollased võhumõõgad. Ka neid tõi vanema aeda, aga kadunud nad on nii aiast kui ka loodusest. Nagu pääsusilmad ja ädalalilledki. Jooksin ikka suve lõpus karjamaale ädalalilli korjama, et ema rõõmustada. Need olid ta lemmikud. Meenutasid noorust. Isa tegi parajasti õlut ja olin maltoosat maitsenud. Paks, veniv ja tulimagus. Jõudsin just valge lillekese juurde kükitada, kui tundsin kõhus teravat valu. Sealsamas ma siis pasandasingi...

Ema kiviktaimla on mulle kinkinud elu suurima õnnehetke. Ei usu, et miski enam seda väärata saaks. Peeti mu vanema venna leeripidu. Juba kirikus olin üliemotsionaalne – ei osanud seda muud moodi väljendada, kui muudkui kallistasin ema. Mäletan, kuidas istusin kooritrepi alumisel astmel ja vaatasin üles. Salapärane tumepruun trepp meelitas, aga ma ei tihanud minna. Õhtul, kui suured toas laulsid ja koduveini jõid, jooksin mina hämarduvas aias ja olin otsataõnnelik. Kiviktaimlas lõhnasid hallid nelgid. Täidlaselt ning magusalt. Muudkui jooksin ja muudkui olin õnnelik. Täiesti üksi. Veel üks sarnane õnnejooks on mälust võtta, aga sellest edaspidi.

Kivirikud kasvasid suurte lopsakate padjanditena ja meenutasid lambaid, kui olid valgetes õites. Ema pügas neid pärast õtsemist nagu pärislambaidki. Olid lillad padjandfloksid ja alpi hanerohi. Kollane kukehari ja muud seedumid, nagu ema armastas öelda. Veebri põllul vaatetorni juures kasvas ka mingi liik, mida kutsuti kuldimunadeks. Mulle tundusid need imena nagu harva leitud kassikäpadki.


/Inspireeritud Uku Masingu "Mälestusi taimedest" ja jätkub homme ning edaspidi/

Saturday, December 1, 2018

Ood emotsionaalsele intelligentsusele

Tänases Põhjarannikus.


Taaskord on käes aeg, mil soovitatakse enese sisse vaadata. Aeg-ajalt tasub seda tõesti teha. Kaeda enese ja teiste sisse ning mõned asjad üle vaadata või läbi mõelda. Eriti oluliseks muutub selline toiming eluaastate lisandumisega.

Kuna vanus on inimese varandus ja aastad tema auhind, siis neid ei tasuks küll häbeneda, kuigi tänapäeva maailmas aastatega kasvav kristalliseerunud intelligentsus (loe: elukogemus ja selle rakendamine) ei maksa midagi ja kindel valuuta on hoopis fluiidne intelligentsus (loe: kohanemine ja toimetulek uutes olukordades).

Teema on mulle lähedane aegadest, mil gümnaasiumiastmes psühholoogiat õpetatud sai. Eriti emotsionaalse intelligentsuse (eesti keeles EI) tähtsus isiksuse puhul. EI olemuse üle on vaieldud nagu pea kõige üle siin päikese all, aga olen seda meelt, et emotsionaalselt intelligentsed inimesed kuuluvad nö „minu inimeste“ ringi.

Pealegi on EI arendatav isiksuseomadus ja kunagi pole hilja alustada. Minu puhul on teema just viimasel ajal aktuaalseks muutunud ning arenguruumi jätkub piisavalt.

EI inimesed on positiivsed ega leia vajadust pidevalt millegi üle viriseda. Nad ei pea ennast ilmeksimatuks ega teisi lollpeadeks. Ja mis põhiline praegusel sotsiaalmeedia ajastul – ei tooda lahmivaid ja väljanaervaid tekste ega võimenda oma ajajoonel negatiivseid uudiseid või suvalist saasta. Nad ei tee seda ka päriselus.

EI inimesed kasutavad jõuliselt tundelist sõnavara ja oskavad oma emotsioone hallata. Kui nad on vihased, siis ütlevad seda, mitte lihtsalt ei karju oma viha kaaslaste peale välja. Ja kui ma järele mõtlen, siis EI inimesed ei saagi olla näiteks kibestunud. Nad oskavad oma tundeid nii juhtida, et kibe mürgine taak neisse ei settigi.

EI inimesed on enesekindlad. Kõige üle ilkujad ja parastajad ei löö neid rivist välja. Nad ignoreerivad sellist käitumist ja lubavad oma ellu vaid heatahtlikke inimesi. Omasuguseid.

EI inimesed on teiste suhtes uudishimulikud ja empaatilised. Nad ei patra ainult endast ning oma tegemistest, vaid huvituvad siiralt ka vestluskaaslasest ning tema mõtetest. Nendega suhtlemine on tasakaalus, nad astuvad dialoogi, kuulavad, ei targuta ega õpeta.

EI inimesed oskavad andestada, sest nad ei taha nn „kauna kanda“. Milleks end koormata? Andestavad, kuid ei unusta kogemust, sest õpivad igast juhtumist midagi. Nad ei punu intriige ega halvusta tagaselja, vaid väljendavad oma mõtteid ning tundeid silmast silma ning on võimelised konstruktiivselt konflikte lahendama.

EI inimesed ei luba kellelgi oma rõõmu piirata ja tegelevad just sellega, mis neile meeldib. Nad ei võrdle end teistega ega paigutu pingeridadesse maise vara, sotsiaalse staatuse või mille iganes alusel. Nad on, kes nad on.

EI inimesed oskavad lõbusad olla ja neid on raske solvata. Samas ei tähenda lõbusus, et inimene näiteks vestluse ajal lakkamatult naerma peaks. Nagu üks telesaatejuht, kes aeg-ajalt keset lauset põhjuseta naerma purtsatab ja tundub, et kohe-kohe lämbubki omaenda naeru kätte. Diktsioon kannatab, suust tuleb naerusegust pudinat. Seetõttu on raske saadet jälgida, aga ma püüan kõigest väest. Võib-olla on tal meditsiiniline probleem. Katsun ikka mõista.

Mis puutub solvumisse, siis öeldud on, et inimest ei saagi solvata, kui ta ise ei solvu. Eks solvumisel või mitte solvumisel ole seos ka inimese enesekindlusega. Küllap on EI inimene ka ennastkehtestav, oskab suunata kaasinimeste käitumist niipalju kui vähegi võimalik.

Kui mõtlen nüüd mõnele konkreetsele EI inimesele, siis kõigepealt meenub üks eesti poetess, mu FB sõber, kellega ma päriselus veel kohtunudki pole. Tema on heas mõttes lausa õpikunäide. Loen kõike seda, millest eespool kirjutasin, välja igast tema postitusest. Olgu need siis luuletused, tekstijupid või fotod. Emotsionaalne intelligentsus on selgelt tajutav. Soe, heatahtlik, tark, mõistev... (vs mõni kirjandusgeenius, kes sõimab nii, et oh-oh-oh-hoo!)

Järgmisena tuleb meelde mu kunagine õpilane. Sedakorda mees. Tema puhul on samuti EI koheselt äratuntav. Käitumises, kõnemaneeris, näoilmes, vestlusteemades. Ta teeb seda teadlikult, sest on psühholoogiat tudeerinud. (Paljud on, kuid tulemust ei näe.) Tore on sellise inimesega suhelda. Ise saad ka targemaks ja paremaks.

Kolmandana mu tütretütre isaisa, kelle kohta üheksa-aastane väidab, et „vanaisa Aivar on niivõrd meeldiv inimene“. On tõesti, lapsesuu ju ei valeta. Niisuguseid on veel, muidugi on. Hulganisti. Selle loo lugejate hulgas kindlasti. Küllap nad end ära tunnevad.

Andku taevas meile rohkem taolisi. Maailm vajab neid. Selliseid, kes altkulmu põrnitsemise asemel vaataksid lahkelt silma ja usaldaksid. Meenub rahvajutt eestlaste umbusklikkusest: „Läinud mõisahärra häärberitrepile, lasknud püksid maha ja näidanud tagumikku. Eestlased ei uskunud.“ Eks ta ole...

Kiituslaulu lõpetuseks julgen parafraseerida tuntud tsitaati Raamatute Raamatust endast:
Emotsionaalselt intelligentne inimene on pikameelne, täis heldust, ta ei ole kade, ei suurustele, ei ole iseennast täis, viisakuseta, ei otsi omakasu, ei ärritu, ei pea meeles paha, ta ei rõõmusta ülekohtust, aga ta rõõmustab ühes tõega.“

Soovitan otsida ja leida midagi, millele kiitust laulda, sest kurja kraaksumist on niigi küll. Kaunist sisekaemuslikku kulgemist läbi kaamose valguse poole!

Friday, November 30, 2018

Jõululuuletus

No vaadake err.ee/luuletus, ma saatsin sinna kolm, nagu tohtis. Praegu just käisin kaemas. Sääl saab laikida ka, aga laikige ikka neid, mis meeldivad. Ega need rahvalaigid vist eriti loe. Ringhääling valib ikka selle, mis talle meeldib.

Eelmisel aastal osutusin Rain Kooli lemmikuks, sain temalt paki, aga ette minu salmi ei loetud. Eile sain ühelt mobiiliarendajalt sellise sõnumi:

Soovingi küsida, kas ma võin panna teie poolt kirjutatud luuletuse mobiilirakendusse nimega Luule? Rakendus on täiesti tasuta, ilma reklaamideta ja mina, ega ka keegi teine selle pealt kasu ei teeni. Minu suur soov on lõpule viia projekt, mida alustasin, sest esmane huvi selle vastu oli suur ja tundub, et app oleks inimestele igati vajalik. Teisalt tahan muidugi ka ise seda rakendust jõuluõhtul kasutada 🙂 Lisaks usun, et igaühel oleks uhke tunne, kui tema luuletusi Eesti kodudes jõuluõhtul esitatakse.

Jutt käib eelmise aasta luuletusest ja loomulikult ma lubasin.

Sel aastal kohendasin üht varasemat luuletust lühemaks ja kaks sündisid väga kähku ning valutult. Minu jaoks on tähtis, et poleks trafaretseid mõisteid kasutatud. Jõuluvanast ja päkapikkudest suutsin loobuda, aga piparkook läks küll sisse.

Aa jaa... Mitte ainult ärge lugege, vaid saatke ise ka!

Thursday, November 29, 2018

Noa laev



Noa laev seisab vööriga lõunas
Cirrused sääl kihiti laotud

on ehk oodata ilmamuutust
lokulauda ammugi taotud

pööraks leebemaks kurjad tuuled
jäidet valusat näkku ei lööks

ei taha küll et see va külmking
lõrinal meie südameid sööks

12-52-29-11-2018

Monday, November 26, 2018

Üliturvaline olmevärk


soojad saiad sõin ma juba voodis
nende lõhna peale sadas lund
kaugelt tervitused kätte toodi
nüüd on hämar pärastlõunatund

pesumasin poolelt sõnalt vait jäi
toolikorjul ripub niiske särk
elu oma igapäevast teed käib
see on turvaline olmevärk

15-33-26-11-2018


Sunday, November 25, 2018

Campanelli

Vat polegi varem seda käsikellade ansamblit kuulnud, ikka Arsis ja Arsis muudkui. Väga hea kontsert oli, informatiivne ka lisaks muusika nautimisele. Sain muuhulgas näiteks teada, et Irving Berlin lõi oma "Valged jõulud" lohutuseks poja surma puhul. Nagu Hansen "Ema südamegi" tütre surma puhul oma naisele. Vat nii!

Dirigent oli äärmiselt meeldiv naine. Ansambel varemgi Sakal esinenud, selline tuttavate värk. Sakal on teadagi õdus, pakutakse kohvi ja kommi. Ja kuna dirigendil oli meeles, et eelmisel kontserdil rahvas tantsis, siis otsiti tänaseks ekstra välja "Ilusal sinisel Doonaul" noodid ja tantsiti taas.

Coheni "Halleluuja" halleluujat võisime ka kaasa laulda. Piazzolla "Libertango" mängiti ära. Koos akordioniga muide.

Ja nüüd tähelepanu! SAIN KA KELLI MÄNGIDA! See on olnud mu eluläbiv unistus. Mul olid esimese oktavi do ja väikese oktavi si kellad. Olen alati lootnud, et käsikellade mängimise võti on rütm ja nii see ongi. Noot on nagu klaveril ja sa lihtsalt mängid õigel ajal oma kella. Tahaks veel.

Sõime Saka mõisa restoraanis. Ainult kahekesi olime seal ilusas maitsekas heledas võlvlaega keldris. Mu puravikupüreesupil säras erepunane peediplirts ja hulpisid munavalgevahust saarekesed. Brüleekreem (muidu mu lemmik) oli kitsene ja mu armas mees pistis selle ise nahka.

Tahaks veel midagi head.

Saturday, November 24, 2018

Iisaku segakoor 150

See on väga aukartustäratav tulemus. Koori on olnud kauem kui meie riiki. Eks muusika olegi aja- ja riikideülene. Iisaku on muidugi vana ja auväärne koht. Robert Theodor Hansen ja "Emas süda", mida ka täna koori esituses kuulsime.

Saal rahvast puupüsti täis, palju tuttavaid ja üks huvitav avastus ka. Koori ajaloofilmis kõneles kunagise Iisaku sovhoosi asedirektor? (täpselt pole meeles) Anto Pähn. Usun, et sama mees, keda lapsepõlves meie kodupidudelt mäletan. Tahan mõne Iisaku inimese käest küsida mehe saatuse kohta.

Lavale tuli ka Alen Veziko ja laulis koos kooridega seda maad ja ilma koorideta seda taevalage ja veel lugusid. Siis läks natuke üle võlli, kui kaasa plaksutama pidi. Neil puhkudel meenub Meeli, kes pahandab. Talle ei meeldi kaasaplaksutamine, sest tahab kuulata. Ma ka tahan kuulata. Ei plaksuta kaasa ja isegi kaasa laulda enam ei viitsi. Oleneb muidugi. Mõnda asja viitsin.

Igatahes Tanja sai ära kallistatud ja sünnipäeva puhul õnnitletud. Appi, kui ammusest ajast me teineteist teame. Kirikukooride algusajast. Just Iisaku noortekoor laulis Pühajõe kirikus Sisaski "Auväärset Haldajat" ja see oli mu edimene kuulmine. Aga võib-olla olen ma selle kõik välja mõelnud. :)

Ja juba teist õhtut lahkun ma pidust nii, et kooki ei söögi. Põle isu. Jumal tänatud kah. Kahel õhtul olen vaadanud kahjutundega minust hulga nooremaid naisi, kes on oma kauni kehakuju kaotanud. Eks see ole teatud mõttes geneetiline.

Kui mul ikka koogiisu tuleb, küll ma siis vitsutan.

Friday, November 23, 2018

Kaamos


kaamos
kallis kaamos
armastan sind
mina truudusetu
kel suvi juba ununenud
mis silmist see südamest

inimesed vaatavad kõõrdi
mis rumal jutt
kesse suudaks armastada
pimedust ja pori
ainult mingi imelik

no täpselt

13-01-22-11-2018


Thursday, November 22, 2018

Neli päeva Nigulistega


Küllap on need ealised iseärasused, et olen hakanud asju ümber hindama. See minu aastaid kestnud vastumeelsus linnaelu ja eriti Tallinna suhtes on võtnud märkamatult sootuks teise suuna. Võib-olla peitub põhjus selles, et hetkel on mugav ööbimiskoht linnas olemas. Otse Niguliste kõrval.

Paar õhtut lihtsalt laman voodis ja naudin vaadet Nigulistele ning alt korruselt kostvat restoranimelu. Puudelt ripuvad pikad tulederead ja esimesel õhtul askeldab kõrgel okste vahel ka üks mees, kes pirne korrigeerib. Mind häirib, et ma ei tea, mis puudega tegemist, aga siis otsustan, et pärnad.

Meenub, justkui oleksin suvel nende lõhna tundnud. 14. juunil, kui käisime „Neli monoloogi Püha Jüri asjus“ etendusel ja Vabaduse platsil oli helesinistest õhupallidest pisarameri. Olen kindel, et pärnad. Ja et lõhnasid. Möödunud suvel õitsesid pärnad varem kui muidu. Kuuma pärast.

Mulle meeldib vanalinna uduvihmast märg ja tuledes läikiv kivisillutis ning et tänavatel liigub vähe inimesi. Lausa liiga vähe. Küllap on see novembrile omane. Ma ei tea ju. Millal ma viimati olin novembris Tallinnas?

Nüüd olen. Lasen endast läbi selle vana maja hingust – kummituslikult kägisev vannitoauks, maalid seintel, kunstiraamatute virnad põrandal, siugjad ja kergelt suunatavad väikese peaga põrandalambid, vaasid, kuivanud lilled, kimp pargitud nugisenahku...

Me võtame ette mõned käigud, mida süda ihaldab. Botaanikaaia palmimajja. Mitte ei suuda meenutada, kas ma olen seal varem käinud. Pigem ei. Tartus olen. Kuuleme Urmas Laansoo tuttavat häält kusagilt palmide tagant. Sööme seljankat. Liiga palju viinereid on sees.

Kõnnime läbi Metsakalmistu. Kuulsuste künkast Teatriliidu alani, mis näeb välja nagu vennaskalmistu või veel hullem – nagu koonduslaagri surnuaed, kui selline oleks olemas. Kivi kivis kinni. Nii vähe hingamisruumi pärast surma.

Maarjamäel kommunismiohvrite mälestusmüüri vahel puhub külm tuul, nagu arvata oligi. Pühime käega udupisarais kivi, et selgemalt nimesid näha. Karli nimi on olemas. Teadsin, et on, aga nüüd ka näen. Müüri lõppu ei lähe, poole pealt pöörame tagasi. Ihkame koju sooja.

Siis tahan Kadriorus jalutada Nimelisi puid ja presidendi mesimumme vaadelda. Näha on vaid kolm pisikest valget taru. Katharinenthali kohvikus sööme pavlovat ja joome jasmiiniteed ning kõnnime jalgsi koju. Udutab vihma.

Järgmisel päeval sõidan Nõmmele. Nostalgiline sõit on. Mööda tutvat teed. Lähedase inimese juurde. Lähedus on alles, kuigi me pole vahepeal silmast silma suhelnud. Minust pole suhtlejat ega midagi.

Nõmme maja on saja-aastane ja korter otsekui Pöial-Liisi muinasjutust pärit hiire-ema elupaik. Pisike ja hubane. Tuli pliidi all. Sellist olen ikka endale igatsenud neil hetkil, kui suurest majast jõud üle ei käi. Akna all elab oma elu Pärnu maantee, meie joome kohvi, sööme viinamarju ja porgandikooki.

Millalgi astume III Draakoni uksest sisse, ajame kõrtsiemandaga natuke lora ja lubame põdrasuppi sööma tulla. Täpne aeg jääb kokku leppimata. Eks järgmisel korral, kui linna tulen.

Õhtul tallame Telliskivis ringi. Doris Kareval on mingi raamatuesitlus, aga me ei jää kuulama. Ei viitsi. Sööme hoopis F-hoones õhtust. Naerame palju nagu ikka. Supp on mulle liiga vürtsikas ja ma vahetan selle lambalihapelmeenide vastu. Me ikka vahetame omavahel toite ja sööme üksteise taldrikutest. Mina veini ei joo, küll aga estragonilimonaadi. Jää oleks võinud olemata olla. Külm hakkab. Laud kõigub, kui inimesed mööda käivad. Ja neid muudkui aga voorib...

Lahe on süüa kohtades, kus keegi laua peale lina ei topi! Noh, kodus mul endal küll on, aga see ei loe. Kodu... Sinna ma juba igatsengi. Mutimullahunnikud ootavad laiali kraapimist, koer kantseldamist, küttepuud tuppa tassimist, raamatud lugemist, luuletused (kui antakse) üleskirjutamist...




Tuesday, November 20, 2018

Lõpp loole. Ja lähme eluga edasi


MITTE keegi ei saa Ädu-Neenule nõu anda, ta ei vajagi kellegi nõu. Ta peab ise otsusele jõudma, mida Pireti ja lapsega peale hakata. Nüüd selle uue Piretiga, sest see eelmine on läbi mõeldud ja kõrvale pandud. Elu pole neid kahte naist enam rohkem kokku viinud.

Mida rohkem Ädu-Neenu asjast mõtleb, seda rahulikumaks ta jääb ja seda normaalsem ja tavalisem kõik tundub. Seriaalides läheb veel kauem aega, kui selgub, kes on kelle laps või lapsevanem. Olukord on küll natuke seebilik, aga ainult õigepisut.
Õigupoolest on ju tore, et on lapselaps, hakkab Ädu-Neenu tunneli lõpus valgust nägema. Ikkagi oma liha ja veri. Mart elab edasi. Nimigi sama. Ädu-Neenu tahaks juba teada, kas poiss on oma isa moodi. Tahaks juba näha, milline see Piret välja näeb. Kas on ikka ilus? Ja millega ta tegeleb ja kus nad elavad? Sellest ei kirjutanud Piret sõnagi. Õige kah! Küllap nad jõuavad rääkida, kui kohtuvad. Kui oleks olnud minu asemel mingi nõme mutt, kes poleks neid näha tahtnud, siis pole vaja teadagi, on Ädu-Neenu oma mõtetes otsuse teinud.

Täna on juba hilja, aga homme helistan, mõtleb Ädu-Neenu ja poeb rõõmsana ning otsusekindlana voodisse. Uni tuleb kohe. Eriti magus ja mõnus.

Ädu-Neenu ei tea, et ta seni tubli süda seiskub just sellel ööl. Igaveseks. Kas see oligi see oodatud ilus surm? Küllap vist.




Monday, November 19, 2018

Üheksas


PIRET on siis nüüd ka tema pojapoja ema nimi. Juba see nimi ei meeldi Ädu-Neenule üldse mitte, sest meenutab minevikku. See ka ei meeldi, et on olemas pojapoeg ja selle ema. Mitte miski ei meeldi. Ädu-Neenu pole selleks valmis. Ta ei osanud midagi niisugust oodata ega karta. Arvas, et kannatused on möödas, aga ei! Elul on veel üllatusi tagataskus.

„Kurat küll!“ kirub Ädu-Neenu. „Üldse ei saa ennast vabaks lasta, kohe kukub mingi luukere kolinal kapist välja!“

Ädu-Neenu ei jõua selgusele, mida teha. Ta ei tea, kas ta tahab Piretiga kohtuda või mitte. Kas ta suudab seda naist taluda ja last armastada? Ädu-Neenu pole mingi ninnu-nännu vanaematüüp. Teda ajavad sellised marru, kes tundide kaupa oma lapselastest jahuvad ja tuhandeid pilte näitavad. Kõigil üks ja seesama jutt, et tema lapselaps on eriline ja sädemega. Ädu-Neenu jaoks on see lihtsalt igav ja ebahuvitav. Ja see nimi! Nimi ei riku meest, küll aga rikub naist! Nagu nimesid vähe oleks! Mille kuradi pärast peab selle naise nimi just Piret olema?

See nimi tuletab meelde aegu, mis ammu ununenud ja mõttedki neist kõrvale pandud. Nüüd hakka jälle uuesti läbi elama! Paratamatult... Kasvõi alateadlikult. Ädu-Neenu üldse ei tahaks sellest mõelda, aga mõtted lihtsalt tulevad. Suruvad ennast peale. Ja kõiges on süüdi see pagana Piret, kes eiteakust ja milleks äkki välja ilmus!

Piret, Piret, PIRET...

***

PIRET oli väga omapärane naine. See eelmine Piret, see mineviku Piret. Ta oli ilus, andekas, rikas, haritud ja elas Tallinnas. Ädu-Neenu tutvus temaga läbi oma tuttavate tuttavate. Läbi mitmete inimeste jõudis Piret tema ellu. Ju siis pidi jõudma. Ädu-Neenu on kogu aeg arvanud, et kõik, mis tema elus juhtub, on pidanud juhtuma. Ta ei küsi kunagi, et miks mina? Ja kus Jumal oli, kui Mart surma sai? Et miks Jumal laskis sel juhtuda?

Ädu-Neenu läheb kohe kurjaks, kui inimesed hakkavad jõurama sellistel teemadel. Surmal pole vanust, teab Ädu-Neenu. Tema Jumalaga ei vaidle.

Piretiga koos tulid ka teised huvitavad inimesed Ädu-Neenu ellu – kunstnikud, kirjanikud, muusikud... Piret liikus neis ringkondades ja võttis Ädu-Neenu endaga kaasa. Ädu-Neenu tundis end uues keskkonnas väga hästi, sugugi mitte maalt ja hobusega. Alati oli olengutel ka palju veini, mis suhtluses viimsegi krambiraasu maha võttis. Ja egas Ädu-Neenu polnud siis mingi juhmakas. Haritud naine ju ikkagi.

Ädu-Neenu arvas, et nad on Piretiga väga head sõbrannad ja ta ei osanud tähele panna seltskonna vihjeid ega lugeda märke. See, et Piret teda veinisena mõnikord avalikult suudles, ei tundunud üldse imelik. See oli lihtsalt lõbus ja seksikas ja põnev. Ädu-Neenu oli ennegi naistega suudelnud. Kes poleks? Mõni frigiidne kuivik ehk.

Ädu-Neenu punastab mõtte juures, kui naiivne ta tollal oli ja kuidas ta asjale pihta ei saanud enne, kui Piret väga selgelt oma huvi üles näitas. Siis küll Ädu-Neenu päris ehmatas ja põgenes ummisjalu, sest lesbiline suhe polnud tema jaoks. Ta on sättumuselt ikka hetero mis hetero, isegi bi MITTE.