Sunday, November 18, 2018

Kaheksas


BUSS on loomulikult sõitjaid täis, sest kes ei tahaks mere äärde, kui varjus on pluss kolmkümmend ja vihma pole nähtud nädalaid. Loodus kõrbeb, metsad põlevad siin ja Californias. Kreekas põlevad linnad, surevad inimesed...

Õnneks on tänapäeval bussides konditsioneerid, nii et hetkel on siin palju parem kui õues. Ädu-Neenu sätib end akna alla istuma ja võtab esimes kättejuhtuva luulekogu. See on „Koidutäht koolivihikus“. Juba esimestest luuletustest saab ta aru, et Mari Vallisoo armastab arve. Ädu-Neenu samuti. Sobib. Ei ole sellist depressiivset ininat nagu paljude muude luuletajate puhul.

Ädu-Neenu loeb kohani, kus Mari Vallisoo kirjutab, et ta tahaks Peipsis ujuda. See on praegu liig. Kokkusattumus. Seos. Ädu-Neenu ei jaksa mõelda, ta vaatab aknast välja ja peagi on buss kohal ka. Naine läheb läbi pargi ja mäest alla.

Juba on mere lähedus tunda. Leitsak asendub mõnusa tuulega. Meri paistab. Üks seltskond tuleb alt rannast üles ja omavahel räägitakse raudkülmast veest. Et idajooks on sees. Ädu-Neenu muigab sisimas, et mis külm vesi sellise ilmaga, naljatilgad.

Kokteilibaaris tümpsub muusika, rand on rahvast täis. Ädu-Neenu läheb natuke edasi, pisut kaugemale, kus veidigi privaatsust. Paneb trikoo sealsamas põõsaste vahel selga, palub ühel sümpaatsel vanahärral oma rannakotti silmas pidada ja kahlab vette.

Otsekohe saab ta aru, miks vees nii vähe inimesi on ja mida need vastutulijad oma jutuga mõtlesid. Igasuguse ilmaga ujuma harjunud Ädu-Neenul lähevad silmamunad punni ja ähvardavad sulpsatades vette kukkuda ning põhja vajuda või siis veepinnale hulpima jääda. Ädu-Neenu ei tea ju, kuidas neil on kombeks käituda sel puhul, sest varem pole ta silmad tahtnud peast välja kukkuda. Jalad tõmbuvad krampi. Vesi on erakordselt külm. Kuidas see võimalik on? Mis valemiga? Sellises leitsakus.

Ädu-Neenu põgeneb kaldale tagasi, sest pahkluid läbistab nõelterav VALU.

***

VALU andis aastatega järele. See ei murdnud Ädu-Neenut maha ega väänanud kõveraks. Ta ei vajanud ei psühhiaatrit ega antidepressante. Vajas lihtsalt aega. Aeg armistas haavad ja elu läks edasi.

Varsti tuli kodumaja lammutus päevakorda ja Ädu-Neenu pigem rõõmustas selle üle. Nii sai vana elu seljataha jätta ja uuega edasi minna. Ta oli naine oma parimas aastais, särtsu täis, tõmbas mehi külge nagu kärbsepaber. Ädu-Neenu keskenduski meestele, pidudele, veinile, reisimisele – ühesõnaga ELAMISELE. Surm oli Ädu-Neenule andnud piiritu elurõõmu.

Mõnele see muidugi ei meeldinud. Et leinas liiga vähe. Kauem oleks pidanud. Oleks üldse pidanud jääma vanaks, koledaks ja igavesti kurvaks. Kui su ainus poeg on surnud, siis sure sinagi takka järele, aga mitte ära lehvi rõõmsalt mööda maailma. Nii arvasid mõned. Kõiketeadjad. Endal suu vingus nagu hapu õun.

Ädu-Neenu sülitas selliste peale. Ta polnud kunagi moraalitsejaid ja vingus naisi sallinud. Need ei sallinud teda ka. Kartsid oma meeste pärast. Kartsid, et need Ädu-Neenu voodisse satuvad. Eks sattunud ka mõnikord. Niisama lõbu pärast. Endale ei tahtnud Ädu-Neenu neist ühetegi. Mistarvis? Hapud õunad võisid oma mehed rahulikult endale hoida ja nende kallal edasi iniseda. Hapud õunad võisid rahumeeli kohvikus istuda ja oma mehi ning kogu linna klatšida, Ädu-Neenul polnud sellest sooja ega külma. Tema elas oma põnevat elu, mis läks veelgi põnevamaks hetkest, mil tuli ta ellu PIRET.


Saturday, November 17, 2018

Seitsmes

Oo ei! Teeme nüüd kiiremini, sest jutt on ammu valmis ja ma tahan muid asju ka rääkida. Postitame nüüd kahekaupa ja käbe.


POOLE tee peal bussijaama meenub Ädu-Neenule, et ta tahaks raamatut randa kaasa. Ja mitte lihtsalt raamatut, vaid Mari Vallisoo luuletusi. Sel on kindel põhjus. Ädu-Neenu, kes on suure osa elust ikka proosat lugenud, avastas luule täiesti juhuslikult. Ühel raamatukoguüritusel, kus Triin Soomets luges oma luuletusi ja Tiit Born laulis oma laule.

Siis Ädu-Neenu otsustas proovida. Et mis ikka juhtuda saab, raamatu võib ju iga hetk plaksuga kinni lüüa ja mitte kunagi enam avada. Paljudega ta just nii toimiski, aga millegipärast Jan Kaplinski „Valged ööliblikad. Wegeneri naeratus“ köitis teda. Võib-olla seepärast, et oli tõlkeraamat. Ädu-Neenu sai raamtust teada, et Jaan Kaplinski lõpetas eesti keeles kirjutamise. No vat ja sellest samast raamatust luges Ädu-Neenu ka järgmist fakti:

„4. augustil 2013 tappis auto tänavat ületanud Eesti kõige andekama poetessi Mari Vallisoo.“

Ädu-Neenu polnud sellisest poetessist kuulnudki, aga hakkas kohe huvituma. Mari Vallisoo luuletuste järele ta nüüd enne järgmist bussi raamatukokku lähebki. Läbi inimtühja linna, sest inimesed on pagenud leitsaku eest veekogude äärde või püsivad varjus. Raamatukogus on umbne, aga lahke laenutaja leiab Ädu-Neenule kähku „Mälestusi maailmast“, „Tabamatu toalävel“ ja „Koidutäht koolivihikus“.

Kohvikus tellib Ädu-Neenu jäätisekokteili ja hakkab lugema, sest bussini on veel AEGA.

***

AEGA ei saa tagasi keerata, kuigi Ädu-Neenu oleks tahtnud tagasi sellesse hommikusse, mil nad Mardiga Peipsi äärde sõitsid. Oleks lasknud pojal magada ja poleks kusagile kippunud.

„Ise saatsin oma lapse surma!“ kordas ta aastaid omaette, sest keegi ei jaksanud seda enam kuulata. Siis meenus Ädu-Neenule Ema jutt sellest, kuidas sõja ajal ühes talus heinaajal perepoeg tuli lõunale ja viskas õuekummelitesse pikali, ise oma emale kurtes, et ta on nii väsinud, nagu oleks tal surmauni. Siis jooksnud ka suur rott üle õue ja mõne aja pärast tulnud metsast hävituspataljon ning perepoeg lastudki maha.

Pärast Mardi surma vajus Ädu-Neenu musta auku. Istus kiiktoolis, urn süles ja laulis Mardile, nagu poisi lapsepõlves. Pisarad olid lõpuks kuivanud ja otsa saanud, aga süda valutas ikka tumedalt ja tuimalt, kuid tugevalt.

Miks Mart seekord kellegi teadmata öösel Peipsi äärest ära sõitis, jäigi saladuseks. Äikesega pealegi. Nähtavust polnud ollagi ja tee vihmalibe.

Kui Ädu-Neenu laipa tuvastamas käis, siis Mardi nägu oli ühegi kriimuta, rahulik ja justkui naeratav. Ta nagu oleks lihtsalt maganud. Tahtis magada, saigi magada. Keha seda katva lina all oli moondunud, parem jalg täiesti küljest ära, aga seda ei tahtnud Ädu-Neenu näha. Ta võttis kaasa ilusa ja kõrvetavvalusa mälestuse igaveseks uinunud pojast.

Auto läks mõistagi vanarauaks ja kui Ädu-Neenu taas inimeste hulka tuli, suhtlema ja ringi liikuma hakkas, siis sõidutasid teda armukesed, aga põhiliseks liiklusvahendiks sai ja jäigi BUSS.


Kuues


PALAV hommik, väga palav hommik oli tookord, kui Ädu-Neenu nuias Marti, et poeg ta Peipsi äärde tuttavate suvilasse sõidutaks. Mart tahtis veel magada, oli kuumusest oimetu, aga Ädu-Neenu ei kärsinud oodata, tahtis Peipsisse ujuma. Pealegi oli tuttav pere kutsunud teda ka mustsõstraid korjama. Neil nii palju, et ise ei jõua korjata, süüa ega sisse teha.

Ädu-Neenul polnud korjamise, toormoosi ja mustsõstramahla vastu mitte midagi ja nii ta muudkui kiirustas poega takka. Ise ta omal ajal autojuhtimist selgeks ei õppinud. Enne sõidutas teda isa, siis mehed ja nüüd poeg.

Mart, alati rõõmus Mart, lapsest saadik Hea Laps ja Päikesepoiss, jäi tujutult köögilaua äärde kohvi jooma ning võileiba näkitsema, ise ohates: „No mitte ei viitsi sõita, ema! Üldse ei taha minna! Õudselt väsinud olen!“

Ädu-Neenu ei teinud poja jutust väljagi, lõi käega ja lohutas: „No pole ju pikk maa!“ ning läks ise kuurist plastmassämbreid otsima, millesse neid mustsõstraid korjata, mida nii lahkelt lubati. Kui ta kuuriukse avas, jooksis ilmatusuur rott Ädu-Neenu jalge vahelt aianurka vaarikate sisse. Naine kiljatas surmani ehmununa, sest rott oli lausa ta jalga riivanud. Ädu-Neenu polnud oma kuuris mitte kunagi rotte näinud. Ta polnud vist üldse rotti näinud. Igatahes mitte nii suurt.

Ega Ädu-Neenu olnud mingi arg naine, pealegi oli Peipsi-igatsus nii suur, et leides ämbrid, ununes rotijuhtum, ainult mingi kummaline ja ähvardav tunne jäi kusagile kukla taha kumisema. Kuumuses kadus seegi.

Pealegi oli Mart nüüd omadega valmis, pani autole hääled sisse ja keeras sinise Audi nina Tartu maantee POOLE.


Friday, November 16, 2018

Viies


MART ei teadnudki minu rasedusest, ma ei jõudnud talle öelda ka. Muide, kavatsesin seda just järgmisel hommikul teha, aga saatuslik öö tuli vahele...

Ütlen siis nüüd Teile. Väike Mart läheb sügisel juba esimesse klassi.

Kui Te soovite meiega suhelda, siis minu telefoninumber on *******.

Ilusat suve soovides

Piret

Ädu-Neenu on esiteks pisut aega täiesti emotsioonitu ning nõutu, paneb kirja käest, võtab lonksu kohvi, aga see on juba külm ega maitse enam. Millal ta jõudis jahtuda? On ta kirja nii mitu korda eneselelgi märkamatult lugenud?

Siis hakkab tasapisi tulema viha. Kuradi tüdruk! Nüüd siis tuled oma jutuga. Nüüd, kus üle seitsme aasta möödas, leinad leinatud, eluga edasi mindud, Mardi tuhk ammuilma merre puistatud. Miks siis nüüd veel? Miks just nüüd, kus elu on nii hea ja rahulik, turvaline nagu leebe tuul. Aga näed, ikka võib ühel hetkel tulla välk selgest taevast ning sulle sisse lüüa. Otse südamesse.

Ädu-Neenu tunneb, et ta ei saa hingata, et ta peab kodust välja pääesema. Kusagile, kus on õhku ja avarust, ruumi asjade üle järele mõelda. Ta pakib trikoo, froteerätiku ja joogipudeli rannakotti, tõmbab lillelise sitskleidi selga, paneb suvekübara pähe, rihmikud jalga ja keerab ukse väljastpoolt lukku. Mere äärde nüüd! Tuule kätte ja vette! Tänaval lööb leitsak lahtise käega näkku. Väljas on kuradi PALAV.


Monday, November 12, 2018

Neljas


„POEG!“ teatas ämmaemand võidurõõmsalt, kui laps oli viimaks Ädu-Neenu seest välja purtsatanud. Just nimelt purtsatanud nagu šampusepudeli kork, sest sünnitaja oli pressinud viimse jõuga, et pääseda sest lõhkiprahvatamise tundest. Lapse sugu ei huvitanud teda hetkel mitte üldse, ta küsis kõigepealt: „Kas rebendeid on?“ Kas nüüd ootab teda õmblemine?

„Ikka on!“ vastas ämmaemand rõõmsalt. „Esmasünnituse puhul on see üsna tavaline, aga me õmbleme kõik ilusasti kinni.“

Ädu-Neenu inises vaevu vastuseks. Ega ta täpselt teadnud, mis ees ootab. Äkki taipas noor naine, et sünnitusega ju kõik alles algab. Seni oli ta oodanud, et see tunde ja tunde kestev valu ometi kord mööda saaks. Lõputuna tunduv valu sai mööda, aga elu ootas ees.

Ema muidugi ei rõõmustanud, kui Ädu-Neenu rasedusest kuulis. Ikka abiellumine kõigepealt ja alles siis lapsed, nagu korralikel inimestel kombeks. Emal polnud õrna aimugi, et Ädu-Neenu oli oma peas ammu valmis mõelnud, et abielu pole tema jaoks, et ta valib välja ühe väärtuslike geenidega mehe ja saab vallaslapse. Oma enda lapse, keda ei pea mingi mehega jagama. Kes saab kuuluma vaid talle, armastama vaid teda. Ja tema saab armastama oma last. See tundus Ädu-Neenule ainuõige elumudelina.

Isa ei öelnud midagi. Ta enamasti vaikiski. Mitte, et tal oma arvamust poleks olnud, aga ta ei pidanud vajalikuks sellega alati lehvitada. Vaikimine ei tähendanud veel tuhvli all olemist. Seda polnud Isa kohe kindlasti mitte. Tuhvlialune. Mitte ilmaski.

Lapse võtsid vanavanemad kohe omaks ja Ädu-Neenu kolis nüüd koju elama. Ülikool jäi kus seda ja teist, kuigi lõpetamine polnud enam mägede taga, aga Ädu-Neenul olid nüüd teised prioriteedid. Tal oli poiss kasvatada ja hiljem töö leida. Õnneks lapsehoiumuret polnud. Ädu-Neenu oli tagasi oma lapsepõlve ärklitoas. Nüüd algas siin uus õnnelik lapsepõlv. Tema poja oma.

Poisi nimeks sai MART.

PS. Sõidan täna päälinna, et koffikus ja loomaaias käia ning lastega aega veeta. Tulen tagasi, siis postitan edasi. Seni puhake minust. :) 

Sunday, November 11, 2018

Kolmas


KEEGI helistab Ädu-Neenu uksekella. Nüüd juba korrusmaja avatud planeeringuga väikekorteris, sest lapsepõlve maja jäi tee-ehituse ette ning see tilluke vammist söödud mälestusi täis ehitis lükati ümber ja Ädu-Neenu sai korteri, millega ta väga rahul on. Ei viitsiks tema maja kõbida või aiakeses küürutada. Aeg muutub ja Ädu-Neenu koos ajaga.

See, kes helistab, saab olla ainult ülalt naaber, sest vaid tema tohib niimoodi lambist ukse taga tiristada. Kui keegi muu tahab Ädu-Neenule külla tulla, peab ta kindlasti ette telefoneerima ja kui Ädu-Neenul pole tuju, siis ta kõnele ei vasta ja tagasi ka ei helista. Ometigi pole tuttavad teda hüljanud, nad aktsepteerivad Ädu-Neenu reegleid.

Ülalt-Liivi on käinud postkasti kontrollimas ja toob Ädu-Neenule kirja. Päris paberist kirja kohe! Tänapäeval. Kumbki ei suuda ära imestada. Kes tänapäeval käsitsi kirju kirjutab? Nemad küll sellist asja enam e tee. Ülalt-Liivi räägib paar sõna juttu ja siis on tal oidu ära minna, sest salapärane kiri näib Ädu-Neenut järjest rohkem huvitavat.

Ädu-Neenu teeb nüüd endale presskannutäie kanget kohvi, mida ta suhkru ning piimata joob, ja uurib veel mõnda aega ümbrikku, millele on väga kauni käekirjaga kirjutatud tema nimi ja aadress. Saatja andmed puuduvad. Käekiri on tundmatu. Või noh, kus sa meilide ja feissbukiajastul neid inimeste käekirju üldse teadki.

Ädu-Neenu keerab kirja püstiasendisse, vaatab vastu valgust ja lõikab siis otsa ettevaatlikult kääridega lahti. Paberinuga ju pole olemaski.

Ümbrikust kukub välja helesinine pastelse mustriga kirjapaber. Ädu-Neenu võtab paar kohvilonksu, seab end mugavalt diivanile, ja hakkab lugema.

Tere!

Mõtlesin väga kaua, kas seda kirja kirjutada või mitte. Siis läks mul veel aega, et Teie aadress saada, sest niisugust asja ei ole minu arvates võimalik ega ka sobilik teatada telefonis või FB-s, kuigi viimases oli Teid palju lihtsam leida.

Ma ei hakka keerutama ja pikalt seletama, lihtsalt ütlen, sest jõudsin lõpuks järeldusele, et Teil on õigus teada. Meeldib see Teile või mitte, aga Te olete vanaema. Mul on Mardiga POEG.


Saturday, November 10, 2018

Teine


ISA ei tahtnud, et lapsele selline nimi pandaks. Et hakatakse koolis narrima Häda-Leenuks, aga Ema ei andnud järele, sest tema parim sõbranna, kes Siberisse küüditati ja seal suri, oli olnud Ädu. Neenu tuli „Ekke Moorist“. Ema polnud nõus kummastki nimest loobuma. Ja kui Ema juba midagi tahtis, siis selle ta ka sai. Isa lõi käega. Pandagu.

Isa imestas tihti Ema tahtmiste üle, sest need käisid kaunis kõrget kaart. Et kuidas üks tüdrukulaps, pesunaise oma pealegi ja vaesuses üles kasvanud, nii suuri soove oskas üldse soovida. Vat siin arvati, et küllap ta mõne targa ja rikka mehe tehtud ikka oli, aga ei teatud kellegi peale näpuga näidata ja pesunaise enda suu seisis lukus. Nüüd on see sootuks mulda täis, nii et Ädu-Neenu emapoolsed geenid on teadmata. Isapoolsed on pärit mitut-setut põlve kingsepa-ametit pidanud esiisadelt ja kojanaistest esiemadelt.

Ometigi suutis kange loomuga pesunaine oma sohki saadud tütrele pisutki haridust anda. Nüüd jälle arvati, et küllap salapärane lapsetegija selleks raha saatis. Just nimelt saatis, sest ta pidi kaugemalt mees olema. Selles väikeses linnas poleks midagi saladuseks jäänud. Aga siis muutus riigikord, tuli sõda ja üleüldine segadus. Inimsaatused jooksid rööbastelt maha, kõik muutus, elud katkesid, aga vintsutustes tugevaks kasvanud Ema tuli läbi tule, vee ja vasktorude kõige ja kõigi kiuste varemete ja rusude alt välja, pühkis prahi ning tolmu maha, kuivatas pisarad ja elas edasi.

Kuidas kõik täpselt oli, seda Ädu-Neenu ei teadnudki, sest tollal ju neist asjust ei räägitud, et kuidas Isa pääses nii venelaste kui ka sakslaste mobilisatsioonist. Ega tüdrukut huvitanudki ja ei huvita praegugi, sest Ädu-Neenu pole juurte otsija ega kodu-uurija, tema on oleviku- ja tulevikuinimene, lihtsalt kulgeja.

Ädu-Neenul oli ilus äärelinna lapsepõlv väikeses vanas kingsepamajas. Tal oli raamatupidajast Ema ja autojuhist Isa ning ärklikorrusel oma tuba ja oma luba.

Aias oli võtta puude otsast õunu, ploome, kirsse ja põõsastest marju, peenrast maasikaid ja herneid. Poest sai doktorivorsti, pehmet saia ja iiriskomme. Limonaadi ka. Puudust ei tuntud millestki. Kuurist leidis Ädu-Neenu eestiaegseid „Mareteid“ ja luges neid põnevusega.

Maja ees suure saarepuu tugeva oksa küljes rippus kiik. Mängukaaslasi oli mitme tänava jagu. Tunnistusel oli tüdrukul peamiselt viied, rinnas punane viisnurk, hiljem kaelas kolmnurkne kaelarätt ja veel hiljem jälle märk rinnas, seekord komsomoli oma. Nii lihtsalt oli. Kõigil. Ädu-Neenu ei tulnud selle pealegi, et võiks olla ka teistsugune elu. „Maretid“ oli lihtsalt üks muinasjutt.

Ja Häda-Leenuks ei narrinud elavaloomulist ning aktiivset tüdrukut KEEGI.



Friday, November 9, 2018

Esimene

Oh ma hakkasin midagi jälle kirjutama millaski, aga oidu oli ruttu ära lõpetada, sest see ei viinud kusagile välja. Ärge palju lootke. :)


Ädu-Neenu kuum suvi

Naistekas ehk teisisõnu puhas lora.

Ädu-Neenu on kuuskümmend kolm, pensionil ja õnnelik. Lõpuks ometi. Päris kaua tuli elada, et õnn ära oodata. Tegelikult see polegi ilmselt õnn, vaid vaikne rahuloluseisund, aga teeb õnnelikuks. Seega ikkagi õnn! Hea on olla, hormoonid vaikivad. Tänu jumalale! Enam küll ei viitsiks kuulata, mida hormoonid kõrva sosistavad ja sind tegema sunnivad. Aitab. Nüüd tahaks tõesti vaid rahu ning rõõmu. Eks meeleliste naudingute karikas saa ka kord servini täis. Eriti, kui seda pika elu jooksul rikkalikult seksi ja muu maitsvaga tädetud on. Ädu-Neenu pole neis asjus kokku hoidnud.

Aga praegu on teisiti. Neljast kuradi tööriistast – alkoholist, sigarettidest, narkootikumidest ning vastassoost hoiab Ädu-Neenu nüüd eemale ja püüab saada ka plekkideta inimeseks nagu Margus Prangel. Seda Margus Prangeli juttu luges Ädu-Neenu Eesti Ekspressist. Vahel harva ta ikka ostab mõne ajalehe või loeb neid raamatukogus, aga rohkem loeb raamatuid. Ühes õiges raamatus peab surmast räägitama, muidu on Ädu-Neenul igav ja ta jätab raamatu pooleli.

Ädu-Neenu eesmärk on surra head surma. Ta tahaks oma surma nautida. Umbes nagu magusat uinumist peale väsitavat päeva. Kuidas seda saavutada, pole Ädu-Neenul udust aimugi, aga ta püüdleb selle poole, vaadates, kuhu ja kuidas elu teda juhib. Ja surra ei taha ta mitte praegu, vaid kunagi. Siis, kui aeg käes. Praegu tahab ta veel täiel rinnal elada.

Ädu-Neenu pole mingi vanamutt, vaid täiesti pandav ja prink. Värvib aga oma poisipea kärtspunaseks ja päevitab end suviti tumepruuniks. Siis tõmbab lühikese kleidi selga, astub kontskingad jalga ja lehvib mööda tänavaid, parfüümipilv taga. Ädu-Neenul on tissi ja tussi, aga ilatsevad vanamehed jäävad kõik pika ninaga. Nooremadki mehed maitseks seda kolmandas nooruses naist meelsasti, aga ka need jäävad pika ninaga või õigemini kõva m.....a, sest Ädu-Neenu püüdleb vaimsuse poole. Mitte, et ta käiks mingites naiste väelaagrites või ajaks sõbrannadega vaimset mula suust välja. Sõbrannasid Ädu-Neenul polegi. Ta on pigem erak, aga suure tutvusringkonnaga. Ädu-Neenu püüdleb ihuüksi vaimsuse poole. Oma oskuste ning vahenditega. Nagu oskab. Nagu tunneb. Nagu tahab.

Ädu-Neenu külastab pea igat üritust, mis ta haardeulatusse jääb, aga kui tahtmist pole, istub lihtsalt kodus ega vasta telefonilegi. Pühapäeviti käib Ädu-Neenu kirikus, paar korda kuus ka armulaual ja igal õhtul enne uinumist paneb käed risti ning loeb poolihääli: „Meie ISA...“


Thursday, November 8, 2018

Sõnaränd

Noh ikka ju käivad kirjanikud mööda raamatukogusid. Meil olid täna Olev Remsu, Reet Kudu, Tarmo Teder ja Pille Õnnepalu. Pillet tunnen Võtikvere aegadest, kuigi sel suvel meist kumbki ei käinud.

Tarmo Teder oli mul nimekirjas, keda lugeda, sest keegi feissaris väga soovitas. Kes, seda ei mäleta. Remsu Supilinna värke olen lugenud. Reet Kudu nime tean küll, aga lugenud pole midagi, aga nüüd hakkan.

Praegu on mul ootamas järgmised raamatud: Kärt Hellerma "Autogramm", Rupi Kaur "Mesi ja piim", Tarmo Teder "Ahistuse jutud" (autor soovitas) ja Reet Kudu "Pidupäevad võõrsil" (samuti autor ise soovitas).

Kõnelesin komplekteerimisbossile ka oma soovist Paljasjala luuleraamatute osas, aga ega siin eriti luulet loeta. Ta pani siiski kirja mõned, mida väga soovin. Ülle Adamsoni "Ideaalne hetk" ja Porovart Merily "Las lendan ma" ja teine veel, mille pealkirja ei mäleta.

Saab siis imet näha! Merily esimest raamatut olen ma tegelt lugenud. Ja Ülle raamatu kaanekujundus on jälle väga ilus. Seest on ka ilus.

Monday, November 5, 2018

Tillukene kera


õhtuvalgus kuivab kokku
tillukene kera
kõrinal kaob kapi alla
päeva silmatera

ehataevas võtab tule
pistab lambitahti
vana koitand kapiuks
nüüd käginal vaob lahti

kapis lappesse on laotud
puhtad voodilinad
kapiukse hingedesse
taotud õnnetina

õnn on vaikses õhtujutus
lihtsas laulusalmis
pane oma puhtad pihud
õnne tarvis valmis


Õiendav inimene

Kahjuks ma ei tea ladinakeelset vastet. Kõik, mis ma tean on  homo erectus, homo sapiens, homo ludens. Õiendav on suht hirmus, mitte ei tahaks tema teele sattuda. Ma toon näite oma koera pealt. Vaatan aeg-ajalt ta munandeid, et kuda on. Hästi on. Paranenud. Ainult paar niidiotsa turritab välja.

Vat õiendav inimene ei näe paranenud munandeid, vaid ainult seda ühte niidiotsa ja hakkab kiskuma. Nii loob ta enda ümber põletikulist aurat. Kui inimese pealt näidet tuua, siis seelikuäärest või nööbi alt paistvast niidist ei maksa ka ju kunagi tõmmata. Kogu õmblus siriseb lahti. Kellele ja milleks seda vaja on??? Parem niit ära lõigata ja asi vask. Koera puhul teeb seda arst.

Need koeramunandiniidikiskujad näevad ja võimendavad reeglina negatiivset, kiskudes selle välja pisikesest niidiotsast. Enne ei lõpeta, kui koer põletikku ära kärvand, sest neile peab jääma viimane sõna.

Oh heldeke!

Sunday, November 4, 2018

Minu inimesed

Kellest ma alustan? Üllest, sest teda nägime kõige varem. Ilus naine ja lahe inimene. Igatpidi oma. Muudkui helistan talle täna, aga telefon piibitab. Saadan hiljem sõnumi. Tahan teada, kuidas ta eile koju sai.

Jüri, kes kaevandusmuuseumis meile ekskursiooni tegi. Tema jutt oli väga professionaalne. Kartsin seal maa all täiega, eriti selles kitsas pimedas rongis, aga me hoidsime Üllega teineteisest kinni.

Etti, kes õhtu korraldas. Tundsin, kui suur jõud on sotsiaalsel kapitalil - inimestel, kes sind sõbraks peavad ja vastavalt käituvad.

Kaarin ja tema harf ning muusika. Täiega kümnesse.

Ülle ja Rein, kes mu raamatuüritustel alati kohal on. Ja Ene, kes ikkagi tuli, kuigi polnud end osalejaks märkinud. Riina ja Aime. Riina ja Andrus. Tiivi, Kai-Aet ja Jaan. Erika, Eve ja Eduard koos tänusõnade ja kingitustega.

Unustasin kedagi?

Aivar!!!

Andre (kuramus, ma ei oska e peale rõhumärki panna), kes veel õhtul tagasi sõites helistas. Lahkusime, kui ta parajasti Renele intervjuud andis ja hüvastijätt jäi justkui poolikuks.

Tiina, kelle luulekogu täna läbi lugesin ning avastasin, et ta kirjutab keeles, mida ma valdan.

Ja lõpuks meie saarlaste trio, kellega õhtul koos istusime ja väga palju naersime. Gunnar on mul ka juba loetud, Jannelt ootan sõbrakutset (ma ise ei saa saata, sest ei tea ta perekonnanime). No ja Merily! Temast ma parem ei räägi, sest talle ei meeldi. Aga õunamahl on jumalik, Merily! Ja sa ise oled ka justkui mõnelt teiselt paremalt planeedilt.

Vaadake meid täna AK-s. Kas pool seitse või kell üheksa, täpselt ei tea. Ja kui ma kedagi unustasin, siis sellepärast, et olen vähe maganud ja just hakkas pea ilgelt valutama. Võtan tabletti nüüd.

Friday, November 2, 2018

Minu hingedepäev

Tulin juuksurist. Natalia joonistatud tuttuued kulmud näos. Keskväljakul põlesid küünlad. See Südames kallid või mis värk. Mulle andis üks viisakas vene poiss venekeelse flaieri. Ilus oli. Vaatasin natuke tulesid.

Ülle helistas. Võtame ta homme kolmveerand kaks Tartu bussi pealt maha. Õhtuseks ürituseks. Oh ma ei tahaks sinna maa alla minna (kaevandusmuuseumis), aga minemata ei sobi kah jätta.

Käisin poes. Ostsin vedelseebi ja hambapasta. Mu armas tütar tahab mind tahke seebi usku tagasi pöörata, saastab vähem planeeti. Aastaid tagasi käisin meditsiinilisel koolitusel ja seal õpetati, et vedelseep on hügieenilisem. Aga polevat, väidab mu teadusajakirjanikust (kelleks ta kunagi hakkab) tütar.

Tulin koju mööda valgustatud kergliiklusteed. Nii soe ja sume oli. Paljakäsi. Nautisin igat sammu. Selles niiskes pimeduses hõljusid mu ümber ainult head ja leebed hinged. Tundsin seda vaimselt ja füüsiliselt.

Mulle kohe meeldivad need valgustatud uusehitised kodu lähedal. Nii turvaline. (Kuigi ma tean, et igasugune turvalisus on vaid näiline.)  Pole ikka ürgmetsa inimene.

Helistasin Amale Rootsi. Kuidagi ei saa inimest siit kaugelt aidata. Rootsi tervishoiusüsteem on mäda mis mäda. Kummaline. Kusagil kummitab ikka veel mälestus Rootsi heaoluühiskonnast, aga see enam ammu ei toimi. Elu seal on lihtsalt õudus, väidab Ama. Kurb.

Lähen vaatan nüüd elutoas küünlaid.

Thursday, November 1, 2018

Prioriteedid

Juba laupäevast peale on selleks koer. Jumal tänatud, asi pööras heale (ptüi, ptüi, ptüi) ja täna hommikul oli haav juba rahunenud. Aga koer ise on pöörane. Tahaks õue ja oma kuudi juurde, aga veel ei saa ju. Tohib ainult rihma otsas jalutada.

Igav on tal. Harjunud lahtiselt tormama. Veel läheb päevi, kuni see õnnis hetk kord kätte jõuab, et torbik kaelast võetakse ja jooksma lastakse.

No seni disainib ta mu kuldset vatitekki, mille küljealuseks andsin. Iga päev saan sületäie vatti ja siidribasid. See veel mu pulmakingitus, seega 40 aastat vana. Teie kingitud muide, Viia! Kolm tekki on juba ära retsitud, kaks on veel tagavaraks. Lasku käia!

Eile oli tal väga paha ja palavik ja pikk jalgsikäik arsti juurde. Pärast seda lebas rahulikult, aga hommikuks oli juba keldritule põlema pannud. Vaja ainult seina najale püsti hüpata ja käpakest sirutada ning lülitile vajutada. Lihtne! Võib-olla tahtis moosi võtta!?

Ma olen tegelt sellest trallist jumalast kurnatud. Vaimliselt ning füüsiliselt, kuigi koeraga jalutab ikka mu armas mees. Peremeest kuulatakse paremini. Ma olen põetaja ja rohu andja. Ning südamevalutaja. Ega vahet pole, kas haige laps või haige koer.

Oleme selle ravitsemisega enam-vähem nüüd poole peal. Kuradi raske on. Ei kurda, lihtsalt imestan isegi, et NII raske. No kõik on raske, aga vaikselt ikka midagi teen. Pesu tõin lõpuks nööri pealt ära. Viskasin diivanile. Las ta nüüd ootab mind seal hunnikus natuke.

Oh heldeke!


Tuesday, October 30, 2018

Kuuekümne seitsmes paralleel

Sain raamatu postkastist. Pidin selleks ekstra jalgsi järele minema, aga noh, liikumine on ju ilu ning tervise pant. Õnneks ei pea ma parandustega raamatut jooksma postitama. Parandusi oli vähe, saatsin need sõnumina.

Nüüd on enam-vähem kindel, et mul 3. novembri luuleõhtul raamat olemas on. KUI kirjastaja ikka kohale tuleb ja kaasa võtab. On lubanud. Meest sõnast.

Muidu on jama. Koeraga. Ta on palju aktiivsem kui enne kastreerimist, sest saab vähe õues olla ja siis ka ainult rihma otsas.

All köögis on kallid puidust kapinupud küljest näritud ning eile tõmbas ta suure minust kõrgema  külmkapi (tühja) juhet pidi seina äärest eemale. Esiteks olin üllatunud, et ta üldse selle juhtme kätte sai ja pistiku otsast ära näris. Olin enda teada osavasti ära peitnud.

Küllap käpaga kiskus kapi vahelt. Issand, ta oleks selle kapi endale peale võinud tõmmata ju! Valuvaigisti on otsas, rahustit on veel natuke ja antibiootikume saab.

Ei jõua homset ära oodata, et saaks arstitädiga nõu pidada. Midagi on valesti. Haavaga. Oh jumal küll, läheks kõik nüüd lõpuks hästi. Paraneks see haav ja saaks looma vabalt jooksma lasta.

Ei jõua ära oodata.

Sunday, October 28, 2018

Oh sa jeerum!

Mulle ei öeldud, et koeral peab kaksteist päeva krae kaelas olema!!! Ma guugeldasin, et sisemised õmblused, niitide väljavõtmist pole üldse ja krae on SOOVITUSLIK. A on hoopis topeltõmblused ja niitide väljavõtmisega. Säh sulle!!!

Koer on juba rõõmus ja aktiivne ning krae eemaldamisest väga huvitatud. Näis, mitu päeva see megatorbik meil vastu peab. Täna ja homme on veel valuvaigistid ja täna õhtul alustame antibiootikumide kuuri. Kui kuts kraest jagu saab, siis lähevad püksid jalga. Usun, et need kistakse ka väga ruttu räbalaiks. Varun kohe mitu paari.

Mul on hoopis teine ettekujutus opi läbi teinud koerast. Et loomake lamab rahulikult ja mina käin teda silitamas ning annan rohtu, kuni haav paranenud. Aga ei! Hüpatakse ja karatakse nii, et vähe pole. Silmakesed rõõmsad peas. Eile olid küll veel nõnda kurvad.

Kolm inimest on täiesti kurnatud ning magamata. Kui kaks neist proovisid arsti nõuande põhjal kaelatorbikut tugevdada, vaatas koer neid nagu lolle: arvate, et lasen teil ennast kinni teipida või? Jobud.

Mõnda kohta õnnestus veidi tuunida.

Saturday, October 27, 2018

Hoopis üks teine koer

Tuli mul praksub mõnusasti pliidi all. Laman üksi, läppar põlvedel. Keegi ei talukski mind ja mina vajan üksindust. Olen tige, närviline, laisk ja veel sada negatiivset omadust.

Mu armas mees ja Liisbet viisid koera operatsioonile. Ruunamisele. Kuigi koerte puhul nii ei öelda, aga mulle tundus see ainsa sobiva sõnana. Kaks vanainimest ei tuleks enam toime suht suure suguküpse koeraga, kui sellel hormoonid möllama hakkavad.

Loodame, et ta on rahulikum ja koduhoidvam, kuigi jahiinstinkt jääb ikka alles. Aga see metslooma jälje ülesvõtmine (mis võib ka kodust kaugele viia) on siiski lühiajalisem ning juhuslikum kui sugutung.

Ja ma siin nüüd muretsen, et kuidas kõik olema saab pärast oppi. Aga mis see ettemuretsemine ikka aitab. Küllap me näha saame.

Kui ma vaatan kõike seda tralli, mis käib koerte ja kasside ümber, siis mulle tundub, et üle pingutatakse. Kui loom on ikka liiklusavariis või muul moel väga palju haiget saanud, tuleks ta magama panna, mitte teha mitmeid operatsioone ja paigaldada kunstjalgu ning kulutada tuhandeid eurosid.

Samas. Inimesed on valmis panustama pigem haigetesse loomadesse kui haigetesse inimestesse. Nende valik. Loomal pole raha, inimesel peaks endal olema, aga kõigil pole ju.

Keeruline.

Wednesday, October 24, 2018

Kingad ja koer

Mul on olnud väga emotsionaalne õhtu, tulime just raamatukogust, kus Vorkuta reisist rääkisime. Inimesed kuulasid nii kannatlikult, küllap oli mul tarvis väga seda kõike välja kõneleda. Hea oli rääkida. Omadele ju.

Ja siis ma avan feissbuki ja näen Marek Sadamit ja... Kuidas ta mulle meeldis! Tema laulud, tema sõnum! Mõned aastad tagasi. Ja mis nüüd on minuga juhtunud? Mis on mu nägemisega juhtunud? Ei suuda muud märgata kui ainult KINGI ja KOERA.

Kahju, et mul nii kitsas vaade on asjadele. Nipp on vist selles, et minu jaoks on need atribuudid liiast. Pole nii palju tarvis. Mulle jätkub vähesest. Piisaks lihtsalt mehest ja tema muusikast, mis kannab sügavat sõnumit.

Minu viga, et muusika ei kostugi enam koera ja kingade tagant mulle kõrvu. Proovisin ühel kontserdil. Mees seisab poolteist tundi laval, läikivad kingad jalas ja koeranäss süles. Ja ma ei kuule enam muusikat, sest ma vahin seda vihase näoga koera... Mis on mu kuulmisega juhtunud?

Tuleb nägemist ja kuulmist lasta kontrollida. Küllap on mind tabanud eakohane kuulmis- ja nägemislangus. :)





Tuesday, October 23, 2018

Raamaturiiulist

Raamaturiiul magamistoas polevat üldse hea variant. Aga noh, kuhu neid siis panna? Kõik muud toad on ju ka täis. Raamatut tulle ei viska. Kuigi ma seekord ikka viskasin ka, aga mitte PÄRIS raamatuid. Mingeid ajast ja arust klibakaid, mis riiulisse kogunenud - kataloogid ja kutsed ja kavad ja misiganes taoline värk.

Te ei tea, kui tolmused mu raamaturiiulid on. Olid. Rookisin neid üle aastate. Kõik ühekaupa välja ja lapiga üle. Hakkas juba pooma ja lämmatama see seisma jäänud energiahulk ehk TOLM. Ja olid mõned, mida tahtsin leida. Niisama selgade vaatamisega ei õnnestunud, aga nüüd sain kätte.

Pole üldse raamatute mitu korda lugeja, aga need kolm võtan ette: Axel Munthe "San Michele raamat", Uku Masingu "Mälestusi taimedest" ja Laurence J. Peter, Raymond Hull "Peteri printsiip".

Raske lugemine, väike tihe kiri. Tahaks suuri tähti ja liigendatud teksti, aga kiiret pole, tasapisi loen, prill ninal.

Selgus, et on ka topeltraamatuid hea hunnik. Need tõstsin garderoobi. Nüüd tolmuvad sääl. Neid tolmuseid ei taha ju enam pärast kätte võttagi.

Raamatuid on maailmas tõesti liiga palju. Tunnen süüd, et ise neid juurde toodan, aga järjest rohkem olen seda meelt, et lõpetan paberile kirjutamise ära. Enam ei tekita meeldivat ärevust, pigem tõepoolest häbi- ja süütunnet.

A las see viimane nüüd veel tuleb. Isa ja Vorkuta pärast. Mitte ainult. Kõigi nende pärast, kes kannatasid. Ja nende lähedaste pärast ka.

Sunday, October 21, 2018

Lihtsalt imeline Kiviõli

Oleneb, mis suhted sul mõne kohaga on. Mul Kiviõliga näiteks puhtmuusikalised. Sealne muusikakool on mu lemmik. Muide, Villu Talsi on sellest imelisest muusikakoolist võrsunud.

Aeg-ajalt külastame kontserte eelmise Eesti aegse koolimaja suurepärase akustikaga saalis. Täna ka, aga oot-oot, enne oli veel positiivne kohvikukogemus. Kohviku nime ei tea, aga eesti tüdruk leti taga oli äärmiselt meeldiv ja Liisbet sai vana kooli hamburgerit, millist viimati sõi lapsena Toila pargis. Laulupeol. Seljanka, mis oli nii paks, et lusikas püsti seisis, maksis vaid 2 eurot.

Ja siis see kontsert, kus esinesid kandleorkester Sotto Voce ja Kõuekeeled. Sotto Voces on mängijaid üle Eesti ja nad pidasid Kiviõlis pillilaagrit kolm päeva, mis lõppes kontserdiga. Kõuekeeled on kohalik kandleansambel.

Kromaatiline kannel on üks võimas pill ja lubab mängida väga mitmekülgset muusikat. Küll Tšaikovskit, Šostakovitšit, Ellerit ja keda iganes. Lahe!

Kõuekeeled on vana tuttav, mul on nende CD, mida Liisbet tahtnuks täna kuulata, aga aparaat ei hakanud mängima, ta on puruvana ja minu arvutusmasinal pole näiteks CD aukugi. Ansambel tegi tõesti nii vokaali kui ka instrumentaaliga tõelist kõuehäält, kui oli selleks õige aeg.

Ja tagasitulles käisime vaatamas uut mälestusmärki Sakal. Äärmiselt meeldiv teostus. Novat, sellisel kohal nutiinimesed lisaksid foto, a mai oska ja ei taha ka. (Mulle väga meeldib oma blogi formaat - liigendatud lühike tekst, sellist viitsin ise ka lugeda.)

Ma teen siia lõppu kopipeisti ausamba kohta, guugeldage siis ise.

Neljapäeval avati  Saka mõisas mälestusmärk Eestist aastatel 1939-1941 ümber asustatud rohkem kui 20 000 baltisakslasele. Saksa keeles Umsiedlungiks nimetatud juurte läbilõikamine on suur ajalooline tragöödia, mille põhjustas Saksamaa ja Nõukogude Liidu mõjusfääride kokkulepe.
“Mõte oli peas juba kolm-neli aastat, kuid konkreetsemalt hakkasime monumenti kavandama koos arhitekt Kalle Rõõmuse ja skulptor Simson von Seakyliga aasta tagasi,” ütles idee autor Tõnis Kaasik.

Saturday, October 20, 2018

Suutsin halvima ära hoida

Juba oli arvuti kinni pandud, armas mees mulle unejutu lugenud (see oli artikkel Irimaal tegutsenud emade ja laste kodudest, mida katoliku kirik haldas), enne olime vaadanud filmi Philomenast, mis oli tõeliselt hea ja tõsielul põhinev.

Säädsin unele, aga kõrvus hakkas kummitama mingi luuletuse moodi asi sellest, kuidas ma kõige rohkem siin paaniliselt reisivas maailmas kardan kodumaatust. Noh, tegelt ma kardan ikka seda surmavärki kõikse rohkem.

Aga siis hakkas kelluke helisema, et "kodumaatust" on juba öeldud. Tuli meelde ka, kes - Ristikivi:

 „Ärge vaid öelge, et nõnda on hea, / nõnda on elu ... Sest teie ei tea, / ei tunne mu isamaatust”.

Tegin kopipeisti, aga selgus hoopis, et isamaatus on. Vahet pole. Ikkagi oleks olnud plagiaat. Jumal tänatud, et sain pidama selle luulevärgi. 

Ehk saan nüüd ka unel sabast kinni. 


Rõõmsalt ja raadioga

Üle mitme aja kuulan Vikerraadiot. Kell kaks hakkab Airis oma luulest rääkima, seepärast. Aga sinna on veel pea tund aega, kuulan seni siis Läti juttu. Poole kõrvaga, sest samal ajal toksin klahve. Tegelikult pole mul neist kuulamistest eriti tolku, sest ega ma tähele pane ja andekas inimene ju unustab ruttu, nagu ütleb mu armas mees.

Vesi funkab taas. Leke likvideeritud.

Hirmus magusaisu on. Liisbet lubab ise komme teha, sest tahab mäkerdada. Selleks peab ta enne poes käima, aga praegu koeb raamatut. Kannatan siis.

Erilist rõõmu minus pole, aga võrreldes eilsega olen rahulikum küll. Mitte nii vihane. Tavapärane kurbus või nukrus on ikka. Mis vahe on kurbusel ja nukrusel??? Praegu ma ei oska defineerida, kuigi kunagi olen püüdnud.

Kurbus on vist konkreetsem ja põhjustatud millestki. Kui kurbuse põhjus likvideerida, läheb kurbus üle. Nukrus on midagi laiemat ja püsivamat. Aga võib-olla on vastupidi. Võib-olla saab kurbus olla hoopis sügavam ja valusam ning nukrus on vaid õrn pinnavirvendus.

Kes teab...




Friday, October 19, 2018

Paha tujuga ja pirtsakalt

Torumees lubas tulla "kohe hommikul". Nüüd on kohe hommikust saamas kell kaksteist kümne minuti pärast. Persse! Vesi on kinni keeratud. Käisin vetsus ja jätsin oma kuse potti, kuigi oleksin võinud kopsikuga vett peale valada või hoopis õuekempsu minna.

A mai taha. Ma olen vihane nagu üks sõnn, mida ma tähtkujult olengi. Voodist välja ei tule, iga asi ärritab. Kui ikka vett ja elektrit pole, siis on tänapäeva inimene täitsa käpuli. No elekter on, muidu ma siin ei toksiks, mul ju läppar nööripidi seinakontaktis.

Ja asjadega ei pea üldse mina tegelema, mu armas mees saab selle kõik enda kaela. Ilma meheta poleks majapidamises üldse midagi peale hakata. Ma pole kindlasti see naine, kes ise asju ajab. Võin teha primitiivset füüsilist tööd suure naudinguga, aga kui on vaja midagi organiseerida, siis kaon maja kaugeimasse nurka.

Nojah, kui tegemist pole just minu raamatutega. Siis küll kirjutan ja helistan ja ajan asju, nii et vähe pole. Aga seni kraabin jalaga maad, vehin sarvedega ning mörisen kurjakuulutavalt. Seni kuni pole tulnud see kuradi torumees ja lekke likvideerinud.

Kurat! Ma oleksin ammu juba toonud pumbakaevust mitu ämbritäit vett, aga pumbakaevu õuel enam pole, kuigi selle jupid on alles. Viisteist aastat palun selle taastamist, aga seni asjata.

Tehnika on imetore seni, kui ta töötab. Kui üles ütleb, on täielik perse majas.

Thursday, October 18, 2018

Lollimaks

Kes meist lollimaksu maksnud poleks!!! No kindlasti keegi pole. Mõni hästi tark ning osav. Minu kõige kõrgemad lollimaksud on läinud mustlannadele, kes on mu laste pealt needuse maha võtnud. Aga see oli ammu.

Viimati maksin Piiteris Ladožki vaksali vetsus 50 rubla, kuna ei lugenud, et rongipileti ettenäitamisel saab tasuta.

See siiski ei olnud viimati, sest kõige viimasem oli raamatu eest. Kusagilt jäi silma, et vaja lugeda Susanne Ringelli raamatut "Veed". Eriti ilmselt seepärast, et Eha tõlgitud. Kuna meie raamatukogus polnud, siis telliti mujalt ja see maksis 3.49. Vist. Mina oleksin keeldunud, aga mu armas mees, kes raamatu järel käis, lubas maksta.

Tore, et on selline võimalus, aga oleks võinud lugemata jätta. Raha eest ei taha ma midagi lugeda ja õieti põlegi teist ja oleks teadnud, poleks üldse tellindki.

Mul on nüüd selle raamatuga nagu Liisbetil supiga. Ta ei saa üle supist, mis maksis Jõhvis 3.50. Isegi Tallinnas polevat ta nii kallist suppi kohanud. :)

Wednesday, October 17, 2018

Sunnitöö ja mõtted õnnest

Tõstsin täna labidaga killustikku kärusse ja teisaldasin, kuhu tarvis. Ükspäev on lumi maas ja sahk lükkab selle hunnikuköksi mööda heinamaad laiali, korja siis neid pärast ühekaupa. Minu töö on tehtud. Kui hakkavad sügisvihmadega porised autojäljed õuele ilmuma, saan ma väga kurjaks. Autoteed ma sillutama küll ei hakka. See pole minu rida.

Aga raske on selline töö. Eks mu Vorkuta-geenid jälle kõnelesid. Nii tuttav on teha midagi füüsiliselt hästi rasket. Aga mul oli selg kinni tõmmatud. Higiseks võttis küll. Nüüdseks olen ammu duši all käinud, selga salvitanud ja salli ümber pannud.

Juba üks õhtu mõtlesin, kui telekast mingit vaegnägijate aktsiooni vaatasin. Neil oli särgiselgadel kiri: "Ka sina võid pimedaks jääda." Jumala õige jutt! Absoluutselt kõike võib juhtuda. Vahel antakse neid hoiatusi mingite väiksemate traumade läbi. Pärast seda tõmbun eriti vaikseks ja võtan tänada, kui hästi mul kõik tegelikult on.

Vaatan sarja "Pulss" ja pean seda väga heaks, aga paanikahood tulevad peale, kui kujutan ennast ühte või teise olukorda, mis inimestega juhtuda võib. Liiklusõnnetus või mingi haigushoog või mida iganes. Kardan kannatusi nii, et vähe pole. See on inimlik. Kes ei kardaks.

Head ajad on halvad nõuandjad, on öeldud. Praegu on head ajad ja inimesed on läinud sõna otseses mõttes vastikuks. Urisevad, hauguvad ja on üksteise kõri kallal. Mulle ei meeldi, aga teha pole midagi. Valin endale selliseid, kes nii ei tee ja suhtlen nendega või jätan üldse suhtlemata. See on ka suur privileeg.

Ja kusagil suures maailmas olete teie, kes ikka aeg-ajalt viitsite mu blogi avada ja lugeda, kuigi blogimine on ajast ning arust ja ega mul midagi maailmamuutvat öelda ka pole. Samas tore, et me üksteisel olemas oleme.

Tuesday, October 16, 2018

Troopikamaja kärbeste osakond


selles oktoobris
on veel imetabaselt
soojad ilmad

teise korruse
talvel tühjana seisvasse
nurgatuppa
koguneb aknapragudesse
kärbseid talvituma

aga nüüd
on talveunne suikunud
jumalaloomakesed
ärganud ning segaduses

sumisevad ja lendavad
ärevalt ringi

nagu ühes korralikus
troopikamaja kärbeste osakonnas
igati paslik on



Monday, October 15, 2018

Kolmas variant


väikesed tumedad kuused
ujuvad udus

kuusirp lõikab sel näppu
kes sirutab käe

laps rongile läks
teine on seni veel kodus

see oli sügise
kõige ilusam päev

ülepeakaela lõunasse
tormavad linnud

ummisjalu
raagunud latvade kohal

suvest on ajju
veel torkima jäänud pinnud

õhtu veab nukrust
üle heinamaa

loha

Saturday, October 13, 2018

Tüdrukutega

Ammu pole niimoodi kolmekesi olnud. Liisbet teeb praegu läätserooga ja meie Mariaga vedeleme niisama. Enne käisime õues mängimas. Ma veel ei viitsinud minna, aga siis ikkagi ajasin end üles. Sain veel vaarikaidki ja nägin, kui rohtu kasvanud mu peenramaa on.

Liisbet pani küüslauke maha ja mina kammisin koera. Kümme korda olen kamminud, muudkui tuleb seda kutsikakarva. Terve kuuma suve oli oma paksu kasukaga, nüüd siis aetakse maha. Loodan, et talveks kasvab ikka uus ja vägev!

Inimesed on imelised. Sugugi ei mõista neid. Hoian eemale ka. Need päriskirjanikud inisevad nii hirmsasti teiste tekstide kallal ja siis need teised kurvastavad. On seda tarvis või? Las inimesed kirjutavad. Ei pea nii väga targutama kogu aeg.

Mind ei puutu avalikult keegi. Ma pole ka päriskirjanik. Samas. Üks, kes vigises, et võiksin laieneda oma loominguga kohalikust keskkonnast välja, ei tee märkamagi, kui ma nüüd õigetiba laienenud olen. Noh, selles mõttes, et see Eesti 100 luuleraamatut luuleõhtu, mis meil kaevandusmuuseumis tuleb. Seal on autorid väljaspoolt maakonda ja sarjas on avaldanud ka autorid, kes ei ela alaliselt Eestiski.

Mina tean ühte Prantsusmaalt, ühte Rootsist ja ühte Soomest. Küllap neid on veel.

Aga noh, luule on, nagu ta on. Rohkem ikka nišivärk.

Lähen läätserooga nautima.

Friday, October 12, 2018

Kirjanikud omavahel

Loen seda sarja kohe mõnuga. Mulle ju meeldib lugeda päriselust ja pärisinimestest. Kirjanikud tunduvad nagu isiklikud tuttavad ka pealegi. Näod teleekraanilt nähtud ja mõtted raamatutest loetud. Mõnda ka päriselus kohatud.

Hetkel on käes Peeter Sauteri "Põrsa paremad päevad". Maimu Bergi, Eeva Parki, Arvo Valtonit, Veiko Märkat ja Jaak Urmetit olen lugenud. Ilus kujundus on neil raamatutel. Mulle meeldib. Kuldtähed kõik sisse pressitud ja puha. Neli inglisulge kaanel. Ja arvamusVeiko Märkast paranes tuntavalt. Mitte kaane, vaid ikka jutu pärast.

Noh, mulle tundub, et tegu on intellektuaalse klatšiga. Kes kellega koos ja kus ning kuipalju jõi, mida halvasti või hästi ütles. Kes kellega lapsi sai ja vahekorras oli. Selline kullaprooviga kollane kirjandus, millest saab huvitavaid fakte välja loetud, mis aga kohe kahjuks ununevad.

Natuke sedamoodi ka nagu televiisoris, kus teleinimesed teevad saateid sellest, kuidas nad saateid teevad. Samamoodi teleinimesed omavahel. See on kohe päris igav. Kirjanikud on tuhat korda huvitavamad. Minu jaoks.

A muidu on kurb. Võtan Sauteri taas kätte.


Thursday, October 11, 2018

Pingelangus

Minu puhul avaldub see täieliku jõuetusena, halva enesetundena, vahel harva siiski ka kergendusena. Kunagi ammu õpetajana töötades avaldus see meil veerandi lõpus ohjeldamatu joominguna. Korra käis mul isegi lennumasin peal, pidin kodus voodis käe maha panema. Nüüd hoian alkoholist järjest kaugemale. Üldse ei huvita.

Ühesõnaga. Saime nüüd selle luuleürituse 3. novembril kaevandusmuuseumis paika. Eesti 100 jälle. Esinevad neli sarja "Eesti 100 luuleraamatut" autorit ja kirjastuse Paljasjalg esindaja tuleb ka kohale. Autorid on Saaremaalt, Tartust, Jõgevamaalt ja mina Kotinukalt. Kas pole mitte laiapõhjaline geograafia? Peaks küll uudiskünnise ületama, aga kohalik press näib mulle loiuvõitu. Aga võib-olla ainult näib.

Ja musitseerima saab meil imekaunis Kaarin. Harfil. See on küll täispank! Ma fännan Kaarinit täiega. Enne jõuan veel nende kandleorkestri kontserdil käia.

A see, kas ka mu raamat valmis jõuab, see ei eruta mitte sugugi. Kirjastaja ütles, et jõuab, küllap siis nii ongi. Kui ei jõua, loeme käsikirjast ette.

Tulge siis 3. novembril Kohtla-Nõmmele kohale, sinna kaevandusmuuseumi kell viis õhtul. Teie, kes te feissbukiüritust ei näe.

Teile, kes te kaugel maal olete, saadan niisama tervisi. Aga mu raamatuid saate kirjastuse Paljasjalg e-poest osta küll. Kindlasti saadavad teile ka maailma lõppu, kui te oma kümnelisi luhvtitate.



Sunday, October 7, 2018

Sedasi siis

Kas ma mitte ei lubanud enne sõitu, et mingeid reisikirju ei hakka tulema pärast sadade kaupa, et see on kole tüütu. Aga näed, ikka tuli. No mitte otseselt reisikirju küll. Ega saa pidama ju, kui emotsioonid nii keerlevad ja väljapääsu otsivad.

Ja kuna ka lugejaid oli, siis järeldasin, et huvitas. Teema on ju väga lai. Ei leidu vist Eestimaal inimest, kes mingitki pidi poleks repressioonidega seotud. Ja unustada ei tohi. Unustada ei saagi. Kus sa sellega!

Aga nüüd ma siis rohkem sel teemal ei postita. Toila raamatukogus on kuu lõpus reisijuttude rääkimise õhtu. Tulgu sinna, kes on kohalik ja keda huvitab. Põhjarannikust päriti, et kas ma neile ka kirjutan. Vastasin, et kirjutada praegu ei suuda, aga rääkida võin. Eks siis näis, teema ei aegu. Sobib hingedeajal ja isadepäeval ja alati.

Saatsin ära ka oma viimase käsikirja kirjastusele Paljasjalg "Eesti 100 luuleraamatut" sarjas. Pealkirjaks "Kuuekümne seitsmes paralleel". Seal on kaks osa - mu selle aasta luule kevadest sügiseni ja siis see Vorkuta värk. Kirjad isale, luuletused, mis kohapeal sündisid ja kaks reisiteemalist proosapala - Vorkuta rong I ja Vorkuta rong II. Ehk siis tulek ja minek.

Raamat tuleb vast kuu aja pärast. Keda huvitab, siis mu eelmised kolm raamatut on kirjastuse e-poes saadaval. Osta on kallis muidugi. Igas raamatukogus pole, aga nad saavad mõnest muust raamatukogust või ka kirjastuselt tellida, kui nõudlust on. Raamatukogudele müüakse poole odavamalt.

Mul on väga hea meel, kui te mu raamatuid loete. Selle viimase raamatu teises osas on pühendus:



Pühendan järgneva
suure soojusega neile,
kel läbi oma eellaste
on samuti küll hirmvalus,
aga ometigi nii oluline side
Vorkuta või mõne muu taolise paigaga.

EESTI 100
ISA 105

Saturday, October 6, 2018

Viimane kiri isale


Armas isa!


Oleme tagasi. Küllap sa tead. Oh kuidas ma vahepeal kartsin. Kõike. Kartsin ja kahtlesin. Et kas on (ma ei leia sõnagi) õige? sobilik? sõita meil sama teed, kus sind kord vangina viidi, aga inimese kombel. Seepärast tunduski see rongisõit, mis mu tervisele halvasti mõjus, justkui lunamaks, justkui õige.

Vorkutas tundus samuti ebaõiglane magada soojas hotellitoas mugavas voodis täiskõhuga. Sa olid meeles igal sammul. Tagasisõidul enam selliseid süümepiinu polnud, sest sinagi tulid koju juba riides ning söönuna.

See, mida me otsima läksime, selle ka leidsime. Tahtsin näha SEAL sinu nime ja liikumist laagrist laagrisse. Vaevalt, et sa ise neid kuupäevi nii täpselt mäletasidki. Mina teadsin vaid, et sind novembris arreteeriti, aga see, et nii kaua Eestis vangis hoiti, oli ununenud. Ei teadnud ka seda, et alles juunis Venemaale viidi ja see surmasõit õhu-ja veepuuduses nii kaua kestis.

Nüüd ma raiun kõik raamatusse.

  • sind arreteeriti 1. novembril 1944
  • süüdi mõisteti 14. juunil 1945
  • Vorkutasse jõudsid 10. augustil 1945
  • 5. kaevanduses algas töö 12. augustil 1945
  • viidi üle tellisetehasesse 1. augustil 1947
  • 2. kaevandusse ümberpaigutamine 31. augustil 1947
  • jälle tellisetehasesse 5. septembril 1947
  • mingisse teise tellisetehasesse 16. märtsil 1949
  • range režiimiga Retšlagi, millest nii palju lugenud olen, 20. juunil 1949
  • ümberpaigutamine Retšlagis 1. juulil 1949

Sellesse laagrisse jäidki kuni vabanemiseni. Retšlagris polnud inimestel nimesid, vaid number kuuekäisel ja püksisäärel. Kirjavahetus oli keelatud. Töötati puhkepäevadeta. Huvitav, kas sa varem said kirjutada? Või pidasid pakkideta vastu Stalini surmani, mil pärast streike elu tasapisi paremaks läks. Seda küll mäletan su jutust, et peale amnestiat „magasite kahe lina vahel ja saite töö eest palka“ kuni lõpliku vabanemiseni.

Nüüd meenuvad ka jutud, mis vahepeal ununenud. Et tellisetehases oli hullemgi kui kaevanduses, sest pidi paljakäsi ahjust tuliseid kive võtma, et kaevanduses oli niiske ja tuli roomata mööda kitsaid käike, et äkitse, ei tea miks, anti korraldus korjata oma asjad kokku, võtta kolonni ja marssida uude laagrisse.

Seal Vorkuta tundras viirastusid mulle pidevalt need vangitapid kadumas silmapiiri taha või sealt väljumas üle lainelise maastiku.

Jah, aga nüüd on see kõik läbi. Ma ostsin suveniiripoest valge hingekellukese, mille peal põhjapõder, neenetsitüdruk ja kiri Vorkuta. Mulle oli seda väga vaja, isa! Ma helistan kellukest vahetevahel õige tasa, eks!

Aga nüüd lõpetame. Igavest rahu sulle, mu armas! Ja kohtumiseni kunagi seal kaugel Tähtede Taga. Oota mind, siis ma ei karda tulla, kui aeg kord käes. Sa ootadki, ma tean. Sina ja ema.

Su tütar

13-19-3-10-2018



Friday, October 5, 2018

Neljas kiri isale


Mu kallis isa!

Ma nii väga igatsen praegu sind, kuigi tunnen, et sa oled kohal ja hoiad. Kõik ajab nutma.

On viimane päev ja rongini üle kaheksa tunni aega. Pidi olema tundramatka päev, aga sajab, seega pole meil ka midagi teha. Vale. Me saame lamada soojas hotellitoas ja mõelda ning kirjutada.

Nüüd me teame täpselt, millistes laagrites ja kui kaua sa olid. Loodan, et mõnigi me sammudest sattust sinu jalajälgedele.

Mind hämmastas väga, et sind Eestis nii kaua kinni hoiti – seitse ja pool kuud. Siia toodi alles juunis 1945, kui sõda juba läbi. Sõit kestis kaks kuud. Suvel õhu- ja veepuuduses. Paljud surid teel.

Tunnen, et ma pole siin esimest korda. Iga rakk minus justkui mäletaks... Nüüd tahaks ainult koju. Palun hoia meid ka tagasiteel!

Sina olid tugev ja jõudsid koju. Ema armastas ikka rõhutada, et tänu tema saadetud pakkidele. Sa olevat kirjutanud, et kui pakke ei saa, siis ellu ei jää. Kord oli leib pakis hallitama läinud ja sa viskasid selle ära. Emale jäi okas hinge. Ega elu kodumaalgi kerge olnud. Neid pakke saadeti oma suu kõrvalt. Keegi veel näljasem oli hallitanud leiva siiski ära söönud...

Andke andeks, ema ja isa, et viskasime prügikasti väikese tükikese võid ja leiba. Need oleksid võinud tookord kellegi elu päästa. Hinges on ääretu kurbus ja igatsus ja silmis nii palju pisaraid....

Kallistan kõvasti!

Anneli

12-36-29-09-2018



Thursday, October 4, 2018

Kolmas kiri isale


Armas isa!

Olemegi kohal! Esimene öö Vorkuta hotellis magatud. Ega ma veel hästi magada saanud, aga ehk järgmisel ööl. Kole vara läks valgeks. Kahjuks ei mäleta midagi sinu räägitud juttudest sõidu kohta. Ma ei tea isegi, millal sind Eestist ära viidi. Küllap siis, kui ülestunnistus lõpuks välja peksti. Kodumaa reetmise kohta. Seda mäletan, et sa ütlesid peksjatele: „OMA kodumaad mina reetnud pole!“

Oh, ilmaasjata lasksite end peksta ja piinata, aga saan aru, et teil oli veel lootus õiglusele. Tean, et olid Tartus Riia mäe selle maja keldris, kus palju aastaid hiljem su oma minia parteifunktsionärina töötas. Irooniline. Nagu seegi, et su poeg nõukogude armeed teenides Vorkutasse vangivalvuriks saadeti. Saatusel on ikka suurepärane huumorimeel.

Siis olid Tallinnas Pagaris, vist ka Lasnamäel ja lõpuks Patareis. Vat Patareisse ma oma jalga küll ei tõsta. Neisse seintesse salvestunud negatiivset energiat ei taha ma tunda. Ka siiasõidul tundsin aeg-ajalt surmahirmu ja nägin õudusunenägusid. Rongis hakkas väga halb – oksendasin ja värisesin. See pidigi ju kannatusreis olema.

Tundsin, justkui oleksid etteheitvalt öelnud: „Mis te sinna Venemaa põhja lähete!?“ Sina ei tahtnud kunagi tagasi.

Küll mina palvetasin Kõigevägevama ja sinu ja ema poole ja kohale te meid aitasite. See on alles pool. Tahaks elusalt ka koju tagasi saada.

Rongis pidin silmad kinni lamama, et oleks kergem liikumist taluda. Nii ma suurt välja ei näinudki, ainult peatuste ajal, aga piisas sellestki. Meeletult kõrge raudteetamm, kus iga liipri all mees, nagu sa tavatsesid öelda, ja ümberringi lõputu sügisvärvides tundra. Võimas vaatepilt! Just selline: „Kuhu seal põgeneda oli, ümberringi sadu kilomeetreid lagedat!“

Katsume nüüd leida jälgi laagritest. Tunnen, kuidas su vaim kaitseb meid! Aitäh, isa!

Anneli ja Liisbet

6-36-24-09-2018

hotell Vorkuta

Wednesday, October 3, 2018

Teine kiri isale


Kulla isa!

Su minekust sai augustis juba neliteist aastat... Pärast matuseid ei julenud ma enam üksinda majas olla. Võtsime väikese kollase kassipoja ja hirm kadus. Sinu kass, kelle sa tillukesest äbarikust üles kasvatasid, tuli tol hommikul, kui su keha välja kanti, tuppa, vaatas äraseletatud pilgul meile otsa ja kadus igaveseks. Kassid teadvat neist asjust...

Aga mind nad ei salli. Mina jälle ei oska kasse armastada. Ka kollane Sinep, kuigi ma ei olnud temaga halb, läks kodust minema. Ja mitu teistki veel. Nüüd pole meil ammu kasse olnud. Küll aga suur koer. Tean, et sul oli pärast põhjast tulekut raske koertega leppida nende tapikoerte pärast, kes hammustasid põhjuseta. Olid kurjaks õpetatud. Kui vangitapis äärmiseks juhtusid olema, said pureda.

Tead, isa, üks pahandus on ka juhtunud. Minu süül, aga ma loodan, et see saab parandatud enne, kui me teele asume. Pärast seda kevadtalve, kui Raivo oma koeraga saunamajas elas, vajus toapõrand lääbakile. Talad hakkasid väsima, aga tuba sai veel kasutada küll. Me tassisime sinna su asjad ja surivoodi, mille peal ma lamamas ja patja nutmas käisin, kui väga raske oli (voodisse panin ikka puhta valge pesu). Tead küll, nendel aegadel, kui ema hooldasin.

Lõpuks kiskusin põranda üles, talasid enam polnudki, natuke puupudi vaid. Voodi ja su seljariided põletasin ühel augustiõhtul lõkkes ära. Koer veel nii hirmsasti haukus, ma arvasin, et sa olid ka kusagil seal...

Siis jäi tuba põrandata mitmeks aastaks seisma, et mis temaga ikka juhtuda saab. Ei olnud neid põrandapanijaid võtta. Sinu käes oleks see üks-kaks-kolm käinud, aga selliseid mehi ei tehta enam.
Sel suvel avastasin, et pildid seintel ja tapeet – kõik puha hallitanud. Rookisin pildid puhtaks, kiskusin tapeedi seintelt lahti, kraapisin hallituse maha ja pintseldasin vannitoa ehitusest ülejäänud niiskuskindlate vahenditega üle. Põrandaehitus on ka alanud.

Isa! Katused jooksevad läbi, kõik laguneb tasapisi. Ma ei kurda, ma lihtsalt nendin. Küllap sa tead ja näed isegi. Teeme jõudumööda, aga me pole nii vägevad kui sina omal ajal. No majakatus jooksis läbi juba ehitamise ajal. Pagan võtku seda lamekatuste moodi! Maja saime aastaid tagasi pidama.

Alguses ei raatsinudki kätt panna nende asjade külge, mida sina olid ehitanud. Aukartus oli suur, aga aeg nõuab oma... Lesku on ümber laotud juba vist kümme aastat tagasi. Meister kiitis väga sinu pottsepatööd. Alumisel korrusel on uued aknad. Aknamehed ka kiitsid, et sul oli kõik väga täpselt ja korralikult tehtud.

Nii me elame siin, isa! Su istutatud tamm on võimas ja kisub juba jändrikuks. Usun, et oled rahul, sest me hoiame ja armastame kodu väga. Sa hindasid mind kui tublit perenaist tol viimasel aastal, mil kahekesi elasime. See oli üks väga ilus aasta ja ma olen õnnelik, et meile selline võimalus anti.

Sinu suur foto seisab klaveri peal. See legendaarne, kus sa oled noor, uljas ja ilus ning sõjaväevormis.

Kallistan!

Anneli

15-40-2-09-2018




Tuesday, October 2, 2018

Tagasi

Oli hirmu, ängi, kannatust ja pisaraid, aga läbi me selle tegime. Ega pidanudki kerge olema. Vorkutas kohal olles läks juba kergemaks, hirm kadus. Tee sinna oli küll raske vaimselt ja füüsiliselt. Teadmatus ju!

Ühel hetkel, kui mul rongis väga halb oli, mõtlesin: on kaks võimalust, kas mu organism kohaneb või ma kõngengi. Kohanes. Aga, et rongis NII halba hakkab, et oksendad ja värised, oli mullegi üllatuseks. Olen ju varemgi sõitnud. Arvan, et point oli suunas. Minnes sõitsime külgmistel kohtadel.


öö ja päev on siin ühepikkused
pool viis hommikul lõõskab päike
ja tänavatel uhkab vastu
lausa lõunamaasoojus
pool viis õhtul
tossab koledate korrusmajade kohal
kõrge korsten
ja verepunase päikese
arterid ning veenid
põimuvad hüvastijätuks

hotell Vorkuta kõlab umbes sama kauniste
nagu hotell California
noh
peaaegu

voodi on natuke kitsas
laiem siiski
kui platskaartvaguni lavats
ja mugavam
kui vangide narid
tollal
mis sest kõneldagi

hing on marraskil
aga isa on meiega
kaitseb ning hoiab

16-40-24-09-2018

hotell Vorkuta



Thursday, September 20, 2018

Üks mees

Selle mehe radadele me täna keskööl suundumegi. Nagu siis, ikka öösel tuldi... Meie sõidame küll platskaardiga, mitte härjavagunis. Ja mu tütar ning ustav reisisaatja on praegu sama vana kui tema vanaisa tookord. Sümboolne.


üks mees
sündis tsaariajal
talusaunas
eelviimase lapsena
kõik kuus kasvasid üles
vitaalsed

käis hanekarjas
seakarjas
lehmakarjas
neljateistkümneselt künnipoisiks

ilus pikk sirge
ja võimekas
valiti üleajateenijaks
sai paelad peale
hakkas härraks
unustas maatöögi

tuli uus võim ja sõda
sõrmed löödi sahtli vahele
anti kakskümmend viis pluss viis
viidi Vorkutasse

mees tuli kaheteistkümne
aasta pärast tagasi
sigitas tütre
ehitas kaks maja

elas üheksakümmend üks aastat
ja seitse kuud
selline mees
vitaalne


Wednesday, September 19, 2018

Soe

Nagu suvel. Eesuks pärani. Päike paistab trepikoja põranda soojaks. Istusin trepil ja sõin meesaia, jõin piima kõrvale. Betoontrepp oli nagu päikese köetud ahi. Leebe tuuleke keerutas kaselehti. Maja ees on natuke pikka muru, aga mitte ei viitsi niita. Ehk oktoobris, kui tuleb veel kuiva ilma.

Oskagi midagi teha. Nagu halvatud. Hommikul rabistasin vaarikates. Esimene sügis, kus Polkale nii pikka pidu antakse ja meile lõputult süüa. Kolmekesi vitsutame iga päev, aga lõppu ei paista. Mörkkö sööb ka. Siis tuleb kokku neli sööjat. 

Asjad on ikka diivanil laiali. Pole neid pakkinud. Küllap homme. Peaksin kuiva pesu tuppa tooma ja koera jooksutama. Õhtul on raamatukogus klubiüritus. Väsinud olen. Mitte millestki.

Kui ma homme ei kirjuta, siis nähtavasti pole midagi kirjutada. Suht tühi tunne on küll. Aga küllap ma kirjutan siis pärast reisi. Esimesel oktoobril jõuame tagasi.

Hoidke pöialt! Meil pole udust aimugi, mis täpselt ees ootab. Mis linn, mis inimesed, mis juhtumised, mis tunded, mis läbielamised...

Mina loodan Looja pääle! Kui tema hoiab, siis läheb kõik hästi.

Sunday, September 16, 2018

Väike kannatusreis

Harjutan siin tasapisi end juba kannatustega. Veel viimased päevad kodumaa pinna pial. Mul on reisivarustus diivanile laiali laotatud. Plätud ja tagavarasaapad juba seljakotiski. Nimekiri ammu valmis. Ma teen alati aegsasti, siis jõuavad kõik vajalikud asjad meenuda.

Valisime sita aja, sest Vorkutas sajab kõik need päevad, mis me seal olema hakkame. Nii väidab ilmateade. Nädal hiljem oleks juba kerge miinus. A kus sa seda kõike tead, kui kogemus puudub. Seda rohkem kannatusi osaks saab. Märjad jalad näiteks.

Ka oksekotid ootavad kaasapakkimist. Kodust minek on keskööl. Noh, kuidas kõlab? Paljutõotavalt. Aga. Ma ei teeks midagi sellist mingi lõunamaa reisi tarvis. Vale. Lõunamaa tarvis olen selle kõik noorena juba läbi teinud.

Mõned salaunistused on ka. Et rongis saaks teed ja rasvapirukaid. Et leiaks laheda vestluspartneri. Et meie Vorkuta kontaktisik lõpuks vastaks meile. Et, et, et...

Et mu peas tekiks uus selgus ja mu silmadele avaneksid uued perspektiivid. Kuigi ka kaua paigal olles võid kohale jõuda, nagu Kristel täna kirjutas. Noh, umbes nii, aga proovin siiski nüüd liikumist.

Tänane liikumine, mis viis korraks päälinna ja tagasi, põhjustas küll palju igavust ja kannatusi õilsa eesmärgi nimel. Armastatud inimesed nähtud, süda rahul. See väike kannatusreis kuulus samuti nende hulka, mida peab läbi tegema, nagu see suurgi.

Eks siis vaatame, kas mu areng hoogustub ja mõtted võtavad mingi värske suuna, aga enne minekut jõuan teile veel hüvastijätukirja kirjutada, sest teele lähen vaid pliiatsi ja paberiga.

Ja minu kultuurisoovitus: (Issand, mida ma teen? Mina, kes ma kunagi ei soovita midagi, sest kust mina tean, mis kellelegi meelib.)

Lugege Hea Lugu sarja Kirjanikud omavahel. Mul on Eeva Park ja Maimu Berg alla neelatud ja rohkemaks pole praegu aega.

Wednesday, September 12, 2018

Vaaremade veri

Alla saab see saunatoa põrand täna õhtuks. Hööveldamata ja värvimata laudadest. Nimme nii. Käin ja vaatan ja kusagil rakumälu tasandil tean, et olen varem tundnud samasugust rõõmu. Kui uutele kambritele põrandad alla saavad. Esimesed laudsed pärast muldseid.

Elan nüüd uuesti läbi selle arengu. Muldpõrandalt laudpõrandani. Imeline tunne. Väike asi justkui, aga ometigi kätkeb endas sadu aastaid inimeste elusid. Küllap soojal laudpõrandal jäi ka rohkem lapsi ellu.

Mitmed on rääkinud oma perekonnaloost, et tares olid küll muldpõrandad, aga akende ees heegeldatud kardinad ja laual heegeldatud lina. Tagatoas muidugi. Mitte köögis ega rehetoas, kus sa sellega. Laudlina heegeldamine on ka lihtsam ja odavam kui põrandapanek. Ei ole tarvis puid langetada ega laudu saagida.

Järgmisel suvel peaks saunamajja mõne suvitaja võtma. Seisab muidu kasutamata. Kahju teisest. Kunagi möllasid suviti seal mu väikesed lapsed, siis kolisime ise armsa mehega soojaks ajaks sisse (kui ema veel elas). Viimastel aastatel on mõnel suvel keegi paar korda ööbinud, sel suvel mitte ükski.

Ma isegi ei tea, kas olen suve jooksul jalgagi saunamaja teisele korrusele tõstnud. Vist mitte. Talviti pidutsevad seal muidugi hiired. Kevadeks on pisikesi junne lademetes.

Kui põrand all, tõstame sängi sisse ja ema riidekirstu akna alla. Otsin kaltsuvaiba põrandale, panen kardina akna ette, pildid seintele ja valmis ta ongi.

Võite järgmiseks suveks broneerida. :)

Monday, September 10, 2018

Kõigist Ilu tütreist pühim


kõigist Ilu tütreist pühim
kirjutas Byron
muusika kohta muidugi
tal on tuline õigus

võta orel kitarr kannel
ja üks tumedavereline sopran
ning pane see kõik
erakordselt soojal
septembriõhtul
koos kõlama

lisa punast veini ja viinamarju
näpuotsaga hispaania rütme
ja kindlasti
rõõmsaid musikaalseid
avali hingega inimesi

ilus
võimas
taevalik

21-20-8-09-2018