Friday, December 15, 2017

Pole tarvis ette kujutada

Unustasin täna selle reegli. Et ei maksa oma peas mingit pilti luua. Tegelikkus ei pruugi sellele vastata ja siis järgneb pettumus.

Ma otseselt ei kujutanud ka midagi ette ega olnud ka pettunud. Rohkem nagu üllatunud. Mälus oli veel värske pilt Keila-Joa lossist ja siis ma arvasin, et kuna läheme Arkna mõisa kontserdile, siis on ka umbes nii.

Aga ei olnud. Ega see sõna "mõis" veel mõisast mõisa tee. Kuigi mõisa oli seal palju ja võimsat. Ega pimedas eriti näinud, aga restaureerimata. Nüüd ma tean, et lähme valgel ajal ja vaatame parki-sildu ning hoonet ka põhjalikult.

Huvitav, et pole kunagi varem tulnud mõttele sisse keerata.

Saal oli suht väike, nurgas kamin ja vastu seina toetus hiiglaslik peegel. Istekohti tekitati pidevalt juurde, lõpuks istusime põlvedega peaaegu vastu kannelt. Aimar tahtis keeli näppida, aga ma ei lubanud.

Keio laulis üksi ja mängis sünti ja koos kooriga. Kanneldajatüdruk kanneldas keeli. Laulsin "Neil karjastel väljal" sopranit kaasa. Tavaliselt hääl läheb aastatega madalamaks, aga mul on justkui vastupidi.

Kusagilt on kõrged noodid tulnud, aga ega neid kauaks jätku. Tavaliselt ma karjun need kirikus esimeste lauludega ära.


No comments:

Post a Comment