Friday, December 22, 2017

Neile, kes on katki, liimist lahti ja väsinud

Selliseid ei armastata. Üldpildis pead sa olema rõõmus ja tegus ja tubli. Mina hoian nende poole, kes ei ole. Neid ma mõistan lihtsalt paremini.

Siin ma leban voodis ja kusagile minema ei pea. Kutsikaga õue jooksma pärastpoole. Ses mõttes, et tema jookseb ja mina kutsun teda enda juurde. Siis ta tormab kusagilt mu hüüdmise peale ja saab kiita. Väike plasmassist kollane lehmake on ka. Sellega mängime "too ärat".

Kuidas ma siis nüüd ennast nii ära nikastasin? See juhtub paratamatult alati enne jõule. Kuigi ma teadlikult oskan end hoida. Aga ikka! Arvan, et see kirjutamine ka. Luuletused muudkui aga tulid ja ma muudkui aga panin kirja. Nüüd selgub, et paningi ennast nende sisse. Midagi ei jäänud järele. Vaid tühjus.

Ei jõua sõbra poolegi jõululaupäeval, kuigi plaanis oli ammu. Lihtsalt füüsiliselt pole võimeline sajaks kilomeetriks sõiduks.

Ja Mörkkö ka! Pasandas ja oksendas mul siin. Olin täiesti löödud. Lõpuks sain aru, et oma viga - kutsikas ülesöödetud.

Kõik need pealtnäha justkui tühised asjad muudkui aga keerasid ventiili lõdvemaks ja elujõud visises vaikselt välja. Olen töss nagu Mörkkö pall trepi peal. Sai ikka jagu!

Ja teie, kes te kusagil end üksi ja väsinuna ning katkisena tunnete, kuigi ümber on nii palju sära ning ühiskondlik surve olla õnnelik ja omada palju sõpru on nii tugev. Mina olen teiega siin kaugel metsa ääres voodis, arvuti põlvedel.

Teile kuulub mu süda!

No comments:

Post a Comment