Wednesday, December 13, 2017

Linn Ullmanni lõpetuseks

Nüüd on kõik kuus romaani loetud. Viinane -  "Rahutus" -  oli väga-väga hea. Ja kuigi autor sellest ei kirjuta - ka dokumentaalne. Õiged nimed ja puha. Kui Käbi mängu tuli, polnud enam kahtlustki. No ma ei tea ju, palju on otsest tõde, palju ilukirjandust, kuid faktid klapivad.

Ingmar Bergman ja tema üheksa last. Kuue naisega saadud. Viiega neist oli ta ka abielus. Liv Ullmanniga- Linn Ullmanni emaga siis -  mitte.

Pea kõigis romaanides võib leida kuukauneid naisi, pikkade juuste harjamist (mäletan, et meilgi oli kunagi see moes, 100 harjatõmmet igal õhtul), nähtamatuks tegevat keepi või mantlit, inimesi, kes otsekui helendavad, kummalist valgust vee kohal, mis püsib vaid teatud aja, kõhnasid tüdrukuid sinises suvekleidis, mis ulatub vaid tagumikuni...

Keegi ikka kihutab punase maasturiga, lastel on üks isa, aga erinevad emad, mõnel naisel esineb vaevumärgatav vildakselgsus ja käekotis peitub neil alati midagi, mis sõrme verele torkab. Nõel näiteks. Surevatel vanuritel on paise suus või suunurgas ja nad söövad iga päev kell üks omletti ketšupiga ning joovad kõrvale klaasikese veini.

Naistel on pikad käed ja suured jalad ning alati leidub mõni tüdruk, kes oskab kassetist välja jooksnud linti pliiatsiga tagasi kerida.

Oh jah, Linn Ullmanni ajad on nüüd möödas, aga Tõnu Õnnepalul vist ilmus midagi.

No comments:

Post a Comment