Friday, December 8, 2017

Linn Ullmann

Nüüd siis avastasin. Viimase romaani "Rahutud" kaudu. Kuid ma alustasin algusest ja lugesin läbi kõik, mis eesti keeles ilmunud. Viiendat loen praegu. Ja siis tuleb "Rahutud".

Kuigi on erinevad tõlkijad, korduvad mõned linnullmanlikud väljendid ja võtted. Näiteks piibuorgina kõhnad poisikesed ja mehed. Või siis kukkumised, mille käigus põlvehaav täitub liiva ja väikeste kivikestega. Midagi oli veel, aga see on mul LOOMULIKULT meelest läinud.

Palju on meelest läinud, nagu ikka minu puhul, kuigi loen suure naudinguga. Pealiskaudselt siiski. Mõte eksib mujale.

Linn Ullmann kirjutab võimsatel ja valusatel ja ebamugavatel teemadel. Tema lugudes juhtub ebasündsaid ja traagilisi asju. Romaanid on umbes kolm ja poolsada lehekülge pikad. See on minu jaoks palju.

Miski oli lühem ka. "Halastus" vist. Ka minul on tänapäevane probleem - ei suuda lugeda pikka liigendamata teksti. Üks lehekülg ilma taandridadeta on juba katastroof. Ja siis on tore, kui uus peatükk algab lehe keskelt ja vahepeal on ainult mõni lühike sutsuke.

Selleks, et palju öelda, ei pea olema pikk jutt.


No comments:

Post a Comment