Wednesday, November 15, 2017

Toni Erdmann

Kustkohast võetakse neid filmimääratlusi??? Ma olen enne ka seda märganud, et sulatõsiseid ja hirmus diipe nimetatatkse komöödiateks. Mitte alati, aga piisavalt tihti, et see häiriks. Mind.

Ega see, et vahepeal naljakas on, filmist veel komöödiat tee. Ja mis on üldse naljakas? Kuhu me selle joone tõmbame?

Et kui mees paneb valehambad suhu ja paruka pähe, et siis ongi kohe naljakas? Üldsegi mitte. Piinlik võib hoopiski olla vaadata. Paljud "naljad" on talumatult piinlikud.

Hea nali on enamasti isetekkeline. Ma siin ühte praegu naeran omaette, aga kui ümber jutustada püüaksin, siis poleks ilmselt üldse naljakas.

Aga antud filmi puhul ma naersin ka. Vaikselt. Selle koha peal, kus mõned külalised siiski alasti peole tulid.

Summa summarum oli tegu muidu ikka väga tõsise looga. Suhetest ja inimeseks olemisest. Hea lugu. Ime siis, et auhinnatud.

No comments:

Post a Comment