Saturday, November 11, 2017

Loomade talitus

Betti Alveri "Puust palitu" viimane salm üleb:

Memmele jäid tühjad nurgad,
taadile hobuste talitus,
pojuke viidi kabelimäele
puhkama puust palitus.

Mu ema ikka luges seda. Peast loomulikult. Mul on väga vähesed luuletused peas. Väga paljudest ainut mõni üksik fraas. Segadusse ajab siis, kui mõni rida kummitab, aga mitte ei tea, kas see kuulub kellelegi teisele või on minu oma. Tundub, et KÕIK on juba öeldud ja kirjas.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. "Puust palitu" on hirmilusvalus ja kõnetab mind juba lapsepõlvest. Ka minu ajal on olnud loomade talitust. Olen seda isegi teinud. Nüüd viimased kümme aastat vaid koeratalitus.

Sügiseti lood teisenevad. Hiired kipuvad majja. Maja peaks ikka hiirekindel olema. Üldiselt ongi. Ptüi, ptüi, ptüi! Trepikoda on siiski problemaatiline. Kusagilt lekib. Hiired on sees. Mind see hirmsasti häirib. Esiteks kui kontrollifriiki, sest ma ei tea, kustkohast nad sisse pääsevad. Teiseks ei meeldi mulle, et nad ringi jooksevad, ka garderoobi riiulitel.

Tuleb ette võtta põhjalik kontrollreid taskulambiga ja kõik nurgad üle käia. Enne tarvis taskulamp muretseda. Eestlased ju muretsevad. Lapsi ja tarbeasju.

Senikaua pole muud teha, kui õhtust loomade talitust harrastada ja hiirtele mürki panna. Seni on kõik ära söödud. See ei saa ju igavesti kesta, auk tuleb üles leida. Ei jõua ega taha ju mürgitada kõiki neid kümneid? sadu? potentsiaalseid sissetungijaid.

Nüüd ma kohe varsti tõusen voodist, sään end korda. Me lähme Sadamit ja Trudnikovi kuulama.



No comments:

Post a Comment