Saturday, November 25, 2017

Kõu peied

Oli kokku lepitud, et loomaarst tuleb kell üks. Meil oli juba Kõuga hüvasti jäetud ja nutetud. Kell üks mitte sittagi. Vaikus. Aimar sõitis arstipunkti. Ukse peal silt, et arst väljakutsel. Ei helistanud ega midagi. Aimar siis ise helistas. Tunni või pooleteise pärast, ütles arst. Vabandas ka ikka vist mokaotsast.

Vahepeal kaevas Aimar haua ja mina kaevasin välja kuusekese, mis hauale läheb. Kahe tunni möödudes ei kippu ega kõppu. Olin juba parajas hüsteerias. Ikka tuli ise helistada. Lõpuks tuli.

Vaatasin majanurga tagant ja olin valmis juurde minema ning eriti nõmedalt karjuma: "Ma tahan täpselt teada, mis oli selle viivituse põhjuseks???" Õnneks sain endast võitu ja see loll stseen jäi ära.

Kõik läks lõpuks hästi. Arstitädi rehabiliteeris see, et kui me õue läksime, oli ta Kõu juba teki sisse mähkinud. Spetsiaalsesse koeraasendisse, nagu ta väitis. Väike kompsuke nagu laps. Hauas olid kuuseoksad. Panime Kõu tudile. Viskasime kolm peotäit mulda. Kaelarihm ja kauss said kaasa.

Maria oli toonud pudeli Pööriöö viina. Ilusa pudeli pärast. Ma pole aastaid inimeste matustelgi viina joonud. Nüüd Kõu mälestuseks võtsime klõmaka. Nutsime ja naersime vaheldumisi.

Maria teeb mulle viina ja Valge klaari limonaadi kokteile ja ma olen jumala purjus.

Kui nutt peale jälle tuleb, siis on mul varnast võtta Kõu tuhandeid sigadusi, mida ta elu jooksul jõudis teha. Meenutan neid ja pööran naeru peale tagasi.

Proosit! Kõu mälestuseks!

No comments:

Post a Comment