Saturday, November 4, 2017

Alles nüüd

Alles nüüd, kus "Tõrjutud mälestuste" vaatamisest on möödunud tosin aastat ja ma olen Imbiga kohtunud ning Võtikvere raamatukülas kahel korral oma luulet lugemas käinud, alles nüüd julgesin ma raamatu kätte võtta.

Ma kartsin. Filme vaatasin poole silmaga. Mõlemat. "Soome lahe õdesid" ka. NÜÜD lugesin raamatuid. Hirm on ikka, aga enam mitte nii aktiivne. Aeg ja endast välja kirjutamine on aidanud. Nüüd, kus ma saan kevadel kuuekümneseks. Ega päris vabaks saa sellest hirmust kunagi. Ja minu lapsed? Kuivõrd on minu vanemate saatus neid mõjutanud? Kas tõesti seitse põlvkonda, nagu Piiblis öeldakse?

Lapsepõlvest kuni pea kolmekümnenda eluaastani saatis mind pidev hirm, et öösel tulevad pahad. Ma reaalselt kartsin oma kodumajas. Tihti nägin unes sõda ja hommikul ärgates olin rõõmus, kui aknast paistis rahulik sinine taevas ja kaseladvad.

"Tõrjutud mälestustest" leidsin oma hirmude põhjuseid. Avastasin palju ühist. Ka ilusat. Nii Imbi kui ka minu ema kodus lauldi enne sõda mitmehäälselt. Minagi läksin muusikat õppima.

Imbi ema räägib vangilaagri koertest. Ma tean neid koeri. Isa rääkis samuti. Tal läks tükk aega, kuni koertega taas leppis. Nagu kapsasupigagi. Laagris oli põhitoidus kapsalibledega vesi.

Kõige väljakannatamatum on minu jaoks piinamise teema. Sellest kodus laste kuuldes ei räägitud, aga lapsekõrv püüdis ikka kinni need peksmised ja kappi panemised ning nõelad küünte alla. Rindade ära lõikamise, millest ka Imbi kirjutab.

Isegi geograafiliselt kattuvad raamatu ja minu pere lood. Tartumaa. Hävituspataljon võttis mu 24-aastase lell Karli kinni Ruskavere külas ja laskis maha Kasepääl. Mehed maeti kartulimaale. Kartulid istutati peale tagasi. Kui sakslaste tulles haud avati, siis Karl oli pealmine ja pintsaku mulla kaitseks üle pea tõmmanud. Nüüd seisab juba aastaid Kasepää vallamaja juures mälestuskivi. Seal käin igal suvel justkui palverännakul. Meie perekonnas on nüüdseks kolm Karli nimelist poissi.

Karli kaotus 1941. aastal mõjus laastavalt mu vanavanemate tervisele. Kui teine poeg - minu isa - 1944. aastal arreteeriti, suri vanaema. Kurvastusest. Vanaisa läks peast segi pärast seda, kui noor hobune, kelle ta haigest varsast oli üles kasvatanud, ära viidi. Suri temagi. Nelja inimese elu oli hävitatud.

Mu vanemad rääkisid väga palju oma lapsepõlve kuldajast ja järgnenud õudustest. Teadsin juba lapsena küüditamistest ja Katõnist. Kord huvitus ema, et mida me vennaga liivahunnikus ehitame. Me ehitasime vanglaid. Mäletan väga täpselt seda tunnet, et pean ehitama nii kindla vangla, et keegi ei pääseks põgenema. Ema ehmus tõeliselt ja rääkis meiega. Pärast seda me vanglaid enam ei ehitanud.

Mu isa oli raudse füüsise ja psüühikaga. Tuli Vorkutast tagasi täisjõus mehena, laskis skorbuudist laastatud suhu proteesid panna ja ehitas kaks maja. Suri üheksakümne üheselt ja oli pea viimse hetkeni terve mõistuse juures. Mu isa, kes oli olnud Eesti armee ohvitser, unustanud maaelu. Oli juba härra, nagu ta ise tavatses öelda. Kolmekümneüheselt viidi ja neljakümnekolmeselt sai koju tagasi. Õppis põllumajandust ja sai taas maameheks.

Ema boheemlasest vend Juhan mobiliseeriti Punaarmeesse ja ta langes Kuramaal aprillis 1945. Milline saatuse iroonia! Just enne sõja lõppu. Venna kaotusest ei saanud mu ema kunagi üle. Tänu lätlasest sõpradele leidis ema Riiast üles vennaskalmistu, kuhu Juhan maeti. Nii sai ka mu emaema veel enne oma surma poja haual käia.

Ema psüühika oli nõrgem. Füüsis samuti. Tal oli raskusi pensionieani jõuda, kuigi tollal jäid naised pensionile viiekümneviieselt. Ema elas kaheksakümne kuueseks. Alates kaheksakümnendast eluaastast hakkas tema isiksus muutuma. See oli hiiliv dementsus. Viimastel aastatel ta mind enam ei tundnud. Hoolitsesin mõlema vanema eest ja nad said surra oma kodus, mis oli nende põlvkonna inimeste jaoks väga oluline.

Minu tervis ütles lõplikult üles peale vanemate surma. Öeldakse ju, et suretad lähedase, kaotad kolmandiku endast. Nii pean ma hakkama saama vaid ühe kolmandikuga. Ma saan, sest mul on toetav mees, lapsed ja arstiabi.

Me oleme represseeritute otsesed järeltulijad. Ei mäleta, mil oli see hetk, kui mõistsin, et mu psüühiline tervis ei saagi olla puutumatu, kui ma kannan oma rakumälus isa kahtteistkümmet Vortuta-aastat ja oma ema läbielamisi. Päris vabaks ei saa nendest eales. Saab probleemide põhjuseid kaardistada ja siis nendega tegeleda. Imbi teeb seda rahvusvahelisel tasandil, mina iseenda sees.

Jälgin Imbi toimetamist läbi feissbuki ja olen tänulik ning õnnelik, et tunnen teda. Ajad on taas kurjaks muutumas. Garantiid pole, et kole ei kordu. Lohutav, et Imbil on haaret ja oskust ja tahtmist ja empaatiat. Et ta hoiab käes lampi ning valgustab teed.

Hooligem ja märgakem. Selleks meid inimesteks loodi.




1 comment:

  1. Olin 18, kui minu isa suri. Silikoos, Magadani uraanikaevanduse tolmust. Saan järgmisel aastal sama vanaks, kui isa oli surres. Küll tal võis olla raske minna oma lapse ja noore naise kõrvalt. Ta ei rääkinud oma sunnitööaastatest kunagi. Hirm ei lubanud. Ema sõnul kartis minu pärast, et äkki laps lobiseb, kus pole tarvis. Küll nüüd küsiks, kui oleks, kellelt. Tänumeeles mõtlen oma vanemate peale.
    Läänemaalt.

    ReplyDelete