Friday, October 20, 2017

Üks väga kole jutt

Me käisime täna Narva kolledžis hõimupäeval esinemas. Lugesime mu luuletusi eesti ja soome keeles ja kuulasime Ungari rahvuseepost (mille pealkirja ei mäleta) ungari keeles. Natuke algust. Kõlas hästi, aga sisu jäigi saladuseks. Ungari rahvamuusikud mängisid ka. Üks naine kaulis - ikka kõri pealt nagu need rahvamuusikud peavadki, aga jutt pole sellest.

Minu kõrval istus noormees, kelle käelabad olid deformeerunud. Sõrmedest oli vaid vasaku nimetissõrm (mis ei funganud) ja paremal käel ainult nimetissõrme ja väikese sõrme kohal sellised kõrgemad nukid.

Ta toimetas osavasti toidutaldriku ja joogiklaasiga. Me ei istunud lauas, vaid saalis toolidel. Kogemata üldse märkasin, kuigi ta istus lausa kõrval. Tunnustasin mõttes, et ohoo, kui tubli.

Aga siis!!! TA HAKKAS NENDE NUKKIDEGA OMA KÕRVU KOUKIMA!!! Ja väljakougitut vastu pükse pühkima. Öäkk! Mul läks süda täiega pahaks ja minust sai hetkega puuetega inimeste vihkaja. Kuigi ma olen ise ka puudega. :) :) :)

Aga üle läks juba.

2 comments:

  1. Aga minul oli õnn kahel päeval savitoas täiesti pimedat neiut juhendada. Imeline inimene!

    ReplyDelete
  2. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete