Tuesday, October 17, 2017

Tuhamäed

Noh... Jah... Suitsevad korstnad, kaadrid nõukaaegsest kaevanduselust, vene rahvusest lastekodupoiss ja sinna vahele eestlastest penskarid rahvatantsupeol. Ühe noor mehe nägemus Kohtla-Järvest. Vastandamine "päris Eestiga". See on kõik juba nähtud. Kordi.

Režissöör Ivar Murd on siin küll sündinud, aga juba lapsena ära läinud. Selge. Ameerikas elava inimese otsitud pilt. Jälle üks Ida-Viru koll. Saalist kostus nurinat. Ma ka puhisesin. Leppisin alles siis, kui filmi autor tõi sisse oma ema surma. Ema surm lepitab alati.

Mõtlesin oma Kohtla-Järve tuttavate peale. Alles nad pidasid kooli aastapäeva. Alles nad osalesid valimistel. Haritud ja meeldivad inimesed. Elavad oma ilusates kodudes. Jätke meelde: SEE SIIN ON PÄRIS EESTI JA SIIN ELATAKSE PÄRIS ELU!

Seepärast, et meie oleme veel siin. Kuigi varsti kisume maast välja sildid endiste valdade nimedega ja paneme asemele uued. Meie - see tähendab Eesti riik. Aga mitte ainult siin, vaid igal pool. Sellest on küll kahju. Ise teeme, ise lõhume.

Mu armas mees on löödud. Tema vald, kus ta kümme ja rohkem aastat töötas, lakkab nüüd olemast. Tõstis sinimustvalge laualipu teiste riikide lippude taha.


No comments:

Post a Comment