Sunday, October 29, 2017

Minemine

Täna hommikul läks Aarne Üksküla. Üle kõrge mäe. Lehtede puhkemise ja langemise aegu ikka minnakse, ütles mu vanaema.

Ja see Tartu tudeng, kes ööklubist tulles ühikasse sisse ei saanud, kuigi uksekaart oli olemas. Ja kuhu ja miks ta läks, et ära külmus? Kurb.

Üksküla pärast on ka kurb. Ikka on kurb, kui midagi kukub katki.

Ja kurbus on loomulik. Vajalik. See puhastab. Ei saa ju olla kogu aeg hambad laiali nagu Anu Välba või Marko Reikop telekas. Mis neil ometigi viga on? Vahel kardan, et Reikop lämbub oma naeru, kui äkki lambist kõkutama kukub. Mõlemad sümpaatsed inimesed, kui neutraalse näo pähe teevad.

Mis irvitamise ajastu see on praegu???

No ma naeran ka vahel ohjeldamatult ja maniakaalselt, aga ma saan aru, et ma seda teen. Pärast on ikka tiba häbi ka.

Kirvenäod ka jälle ei meeldi. Vahel vaatan selliseid saalis, kui luulet loen. Hingestatud näod meeldivad kõige rohkem.


3 comments:

  1. Mulle küll meeldib, kui Reikop naerab.
    Aga Sa ära tee väljagi :D

    ReplyDelete
  2. Ok, ma kannatan välja, kui ta naerab, aga ma ei salli, kui ta meie kontserdimajas kontsertidel käib. Mitu korda olen kohanud. Mis mõttes nagu? :D :D :D

    ReplyDelete