Thursday, September 14, 2017

Viinamarjad on kõrgel ja hapud

Minu viinapuu on juba mitu aastat vana, aga saaki eimingisugust. Küllap ma ei oska hooldada. Ma ei tee seda üldsemitte. Mittekõigevähematki. Niigi on ilus ja ronib mööda seina. Peaks ju lõikama ja puha...

Aga jutt pole sellest. Jutt on reisimisest. Ma ei taha väga sel teemal suud täis võtta, sest ma ju enam kaugele ei reisi. Ei saa ju noh! Ei kannata. Õnneks pole maailm päris nägemata. Varem lendasin lennukiga ja sõitsin laevaga ja puha.

Et kui ise ei reisi, et siis oled lihtsalt kade. Selline on tavaarusaam. Aga lihtsalt nii ebahuvitavad on teiste reisijutud ja reisipildid. Eriti jutud. Pilte ma näiteks feissbukis laigin küll. Need inspireerivad. Introverdi ajule on ju väga vähe välist stiimulit vaja. Ma suudan mõtetes kõikjale minna.

Aga nende ümbermaailmareisijate puhul ma vahel küll mõtlen, et kui inimese sisemaailm on hästi suur, siis ta ei pea kaks aastat ookeanil üksi purjetama. Minu arvates. Vaatad merd ja olekski nagu ära käinud. Kui sisemaailm on tilluke, vat siis läheb süle ja seljaga neid väliseid stiimuleid tarvis.

Ma sain eile näiteks paarikümnekilomeetrise raadiusega reisil sellise elamuse, et siiani toibun. Seltskond oli ka hea. Muljeid tuhandeid.

Kui on muljed, siis ongi reis.

Lõpuks tsiteerin oma maailmarändurist tütart (ühte neist), sest kõik on kosmopoliidid. Ta kõndis ühel talvepäeval paar kilomeetrit linna. Põhjenduseks oli: "Ei olnud erilist vajadust minna, aga ma tahtsin reisida."

No comments:

Post a Comment