Monday, September 4, 2017

Vabanduskiri Metsaemale

Ealised iseärasused minu puhul avalduvad huvipuuduse vähenemises paljude asjade vastu. Metsaannid sealhulgas. Kuidas ma veel aastal 2000 rõõmust kargasin, kui mõnda seent nägin. Olin nõus kilomeetreid maha vantsima. Nüüd ei viitsi kukeseeni oma aiast ära korjata. Ja üldse ei isuta ka.

Kaks korda olen vaatamas käinud. Esimesel korral seeni polnud ja ma hingasin kergendatult. Teisel korral olid! Ja sinna nad jäidki. Piinlik. Mu põhimõte on: kui Metsaema annab, siis on inimese kohus üles korjata.

Astelpajudele ma enam tolmeldajat ei istuta. Las olla lihtsalt ilupuud. Ei ühtegi marja. Metsmaasikad pesnööri juures lasin maha trimmerdada õitsmise ajal.

Paljud marjad lähevad lindudele ja mustsõstrad ma korjasin ikkagi lõpuks ära ja keetsin moosiks! Fanfaarid!!!

Aga nüüd ma lähen vaatan, kas toompihlaka otsas on mõni marjake suhu pista.

No comments:

Post a Comment