Monday, September 11, 2017

Soe nagu kunagi ammu

Sel aastal ma enam peaaegu ei tundnudki seda augustilõpuhirmu, et vaba elu lõpeb ja peab minema kooli. Kas õppima või tööle. See võttis seitse aastat. See hirmust üle saamine. Enam ei pea minema, sestap ka hirm aegamööda kaob.

Tänane ilm meenutas mu lapsepõlve septembreid. Hommikuti oli jahe. Panin koolivormi peale kampsuni ja siis kilemantli. Tollal olid sellised õhukesed moes. Mul oli helesinine ja natuke parem kui tavalised. Ma arvan, et see oli Ameerikast saadetud.

Pärastlõunal koju tulles lõõmas suvepalav päike. Juba linnas panin kampsuni koolikotti ja võtsin mantli käevarrele. Võsa vahel hakkasin ülejäänud riideid maha koorima. Kolepalav oli, noh! Mäletan, et vormipluusi võtsin ära, ainult rinnahoidja jäi selga.

Rinnahoidjat mäletan, aga alumist otsa mitte. Meil olid ju pihikseelikud. Võimalik, et jõudsin koju pesuväel ja paljajalu. Siis panin koduriided selga ja heitsin murule pikali. Vahtisin pilvi ja sõin kuldrenette. Või kreeke. Olin õnnelik, et üks koolipäev jälle möödas. Kuidas ma seda kooli ei armastanud!

Praegu on nii kuldrenetid kui ka kreegid veel jumalatoored.

No comments:

Post a Comment