Thursday, September 28, 2017

Nagu ükskord ammu

Kogesin täna sellist tunnet nagu aastal 1986 DDR-is. See oli mu esimene välisreis. Jaah, ma nägin Berliini müüri ja puha. Paljud detailid on väga selgelt meeles - saksa väikesed nukulinnakesed nimelt. Oma värviliste nukumajadega.

Ja väga paljut ei näinud ma üldse, sest linnaekskursioonidel jäin ma kohe bussis magama. Magasin süüdimatult, süljeke suunurgast nirisemas. Ühel orelikontsrdil Halle Toomkirikus? ka. Reisil nimelt selgus, et ma ootan oma kolmandat last. Sellest see lõputu uni.

Täna astusin esimst korda Realiseerimiskeskusesse, mis on juba ammu endise Säästumarketi asemel ja siis mind tabaski see deja vu (nagu teate, ei suuda ma neid kriipse leida, mis tähtede kohal olema peaks, ja ei viitsi otsida ka).

Seal müüakse nimelt hoopis teistsugust kaupa, kui minule tuntud-teatud poodides. Rahvast oli vähe ja kõik kuidagi nii meeldiv.

Ostsin endale ühe tuunikalamajoneesi, ühe kookospiima ja paki maiust nimega Soft Nougat.

Aga tookord DDR-is oli meil raha jalaga segada ja poes müügil (võrreldes Eestiga) imeasju - Salamandri kingi näiteks.

No comments:

Post a Comment