Wednesday, September 20, 2017

Käpitu

Persse, kui halb mul olla on. Puhtfüüsiliselt. Eesti Post helistas pool üheksa hommikul. Õhtul ei jäänud kuidagi magama. Ma ei tea, miks. Polnud otsest põhjust mitte jääda, aga iial ei tea, mida need neurotransmitterid seal ajus teha võtavad.

Nüüd on mul unerohupohmell.

No igatahes tõi kuller raamatupaki ja ma pidin allkirja kirjutama nutiseadmele selle pliiatsikujulise jullaga, millel oli kullavärviline ümar otsik, mis meenutas mulle teesõela. Selle vahega, et teesõel on hõbedavärviline ja loomulikult palju suurem.

Kirjutasin, mis ma kirjutasin, aga kirjutatud ei saanud. "Ma ei ole seda kunagi teinud, ma ei oska," vingusin. "No kui ei oska, siis pole midagi teha," naeris postipoiss, tõmbas ise professsionaalselt paar kraakjalga ja kihutas minema. Paki sain kätte küll.

Tuju tegi pahaks. Elektroonika ei armasta mind. ID-kaardi puhul on sõrmejälgede andmisega sama jama. Vajutan ja vajutan, tädi vajutab mu sõrme peale, siis tuleb veel teine tädi appi vajutama...

Tundsin ennast käpituna. Kui me eelmisel aastatuhandel emaga põrandatekke kloppisime ja ma otsa käest lasksin, naeris ema alati: "Kuidas sa nii käpitu oled!"


No comments:

Post a Comment