Friday, September 8, 2017

Ilusam kui vaikus

Öeldud on, et kuulata on mõtet vaid seda, mis on ilusam kui vaikus. Kuulasin täna Vikerraadiost Jüri Parijõe järjejuttu. Tõnu Oja luges. Tegin seda ainult tänu Tiiale, kes Jüri Parijõe avastas ja sellest feissbukis pajatas.

Mina olen teda teadnud ja lugenud kogu oma pika elu vältel. Parijõgi on täpselt minu kirjanik - lood vanast füüsilise töö ja lihtsa toidu ajast, mil igatseti kaugele. Nagu Jaan Parigi nendes tsemendivabriku lugudes igatseb üle mere. Sinna, kuhu laevadega tsementi veeti.

Edasi viis mõte meeste pruuniks päevitunud musklis kehadele, aga mitte sellistele nagu Ott Ki(i) vikas. Füüsilise tööga tekkis teistsugune lihas kui jõusaalis masinatega pumbates. Parandage mind, kui ma eksin, aga ma ju mäletan neid jõusaalieelseid mehi.

Nüüd häirib mind hirmsasti, kui pean mingis ajaloolises filmis neid ülespumbatud kehadega mehi vahtima. Üla- ja alakeha on proportsioonist täiesti väljas. Kole on, noh! Kole ja vale. Minu isa küll selline polnud, kuigi ta tegi väga palju füüsilist tööd ja oli hirmtugev.

Tõepoolest - Jüri Parijõgi ja Tõnu Oja oli ilus kuulata. Ehe Eesti. Järjepidevus ja lihtsus, aga ka ränk töö.

Visake mind kividega surnuks, kuid minu jaoks jääb raske kehaline töö ikka mõttekamaks kui jõusaal (kuigi olen kunagi isegi proovinud viimase abil oma keha vormida).

No comments:

Post a Comment