Friday, September 22, 2017

Heureka!!!

Ma olen ainus inimene, keda ma tean, kellele meeldib käia matustel. Kuna surm on inimese elu kõrghetk, siis kuidas ma saaksin mitte kohal olla. Nii tähtsal sündmusel. Kui on olnud nii ilus ja rahulik surm.

Matustel saab laulda. Tänagi. Kuigi ainult kaks laulu. Väga igava jutu ajal, mida veeretas surnumatja, kujutasin ette, kes võiksid küll kord minu matustele tulla.

Pärast ärasaatmist joosti laiali. Tööpäev ju! Kuigi lauda paluti kõiki. Me Maretiga läksime. Olime kahekesi ainsad kolleegid sellest kaunist kuldajast. Nentisime, et see oli me elu üks paremaid aegu. Tollal. Toila koolis. Igasuguseid asju sai meenutatud, mitmesuguste inimestega räägitud.

Siis sai kook söödud, kohv joodud, Maret ära kallistatud ja ma hakkasin linna poole astuma. Päike paistis ja saksa sõdurite surnuaial asjatas Jaak. Mulle tuli hea mõte küsida, et ehk oskab tema näidata mulle Lutsu Pritsu hauda, mida ma iseseisvalt pole leida suutnud. Ja ta oskaski!!!

Ostsin endale lillad botikud ka. Lainele oleksid meeldinud. Kaunist lendu sulle, armas Laine!

Ja valgus lõpmata....




No comments:

Post a Comment