Saturday, August 5, 2017

Vihmauni

Äikesevihmad tiirutavad ümberringi ning vahepeal tulevad pihta. Ühe hoo ajal jooksen eesukse juurde. Tuppa ei saa, uks on lukus. Vaatan varjualt vihmavalingut. Soe on. Lähen jälle tööde juurde tagasi.

Aga vihm surub mu silmalaud kinni nagu kärbsed liimipaberile. Tõmban end kerra pleedi alla ja magan keset valget päeva. Ma ei suuda unele vastu hakata.

Unenäod on nõiduslikud ja tähenduslikud, kuid lähevad ärgates meelest. Pärast sellist und pole ma kunagi virge, vaid endiselt väsinud, pahur, näljane. Natuke nagu haige. Natuke nagu süüdi, et valge päeva maha magasin. Samas sain töödega valmis. Miski kuskil ei põle. No kus ta saakski sellise vihmaga? :)

Söön suppi ja kaneeliküpsiseid. Uni vaevab ikka. Varsti saan juba Aktuaalset Kaamerat vaadata.

No comments:

Post a Comment