Monday, August 7, 2017

Sa murrad mu südame

Ärkasin sinu voodis ülemisel korrusel. Aknast paistis vesihall taevas. Mu esimene mõte oli: kui sina ka Austraaliasse lähed, siis mu süda murdub. Tundsin end haigena.

Lõpetasin raamatu lugemise pool kaks ja tundsin, et und ei tule. Pea valutas. Võtsin tableti ja läksin ülakorrusele. Sinu voodis magamine tavaliselt aitab. Siis nägingi jalakate tagant täiskuud. Teadsin, et ta tõuseb ja hakkab varsti läbi kardinatu akna otse mu peale paistma, aga ma uinusin siiski.

Hommikul leidsin põrandalt hulga surnud kõvakoorikuid. Nemad on meil alati suviti lahtiste akende aegu ülakorrusel resideerunud. Ilusad puhtad loomakesed. Natuke ehmatavad, kui põrinal lendavad. Ma ei hakanud kokku pühkima, nagi sinagi polnud seda teinud. Kõikjal su riided ja raamatud...

Kuivkemps haiseb. Septikuprojekt on pooleli.

Eile nägin feissbukis oma vanima lapse fotot. Istus Londoni kohvikus ja oli väga väsinud moega ja mulle väliselt nii sarnane. Mõtlesin: armas laps, sa saad kahe ja poole aasta pärast nelikümmend! Püha jumal!

Pojapoeg saab septembris aastaseks. Kuidas ma jõuan sinna Sauele? Ja laupäeval Võtikverre ja pärast veel Kuremaa järvele? Äkki läheb mul laeva peal süda pahaks? Äkki läheb juba autoga sõiteski?

Ja kui sina ka veel nüüd Austraaliasse lähed? Üks on juba läbi Lõuna-Ameerika ohtlike seikluste sinna poole teel. Ma tean, et sul pole veel plaanis, aga küllap on mul ärevushäire.

Aga ma mõistan. Kaks meetrit austraallasest meest on suur asi, kui oled noor.

Mina tahan vaid rahu, vaikust ja lamada. Tahan, et päike ei paistaks. Ta ei paistagi.

No comments:

Post a Comment