Saturday, August 12, 2017

Põgenemine

Eile me sõna otseses mõttes sõitsime tormi eest ära. Mina olin see, kes hakkas vinguma, et lähme randa, kuigi järv oli veel rahulik, laev ei kõikunud ega midagi. Mul polnud südagi paha. Käisin veel ruttu korraks vees ja keerasime kodu pool. Ees paistis hele taevas, aga taga oli tõeline põrgu - sähvis täiega. Taeva mustad lõuad haarasid meid ka külgedelt.

Kihutsime tormiga võidu. meil olid vahepeal kiiruspiirangud, temal mitte. Vihma hakkas sadama alles koduõues. Kõmistas. Ei hakanudki elektrit sisse lülitama, panin palju küünlaid põlema. Väga romantiline sai.

Mõtlen eilse päeva üllatustele ja emotsioonidele. Leidsin huvitava inimese - Pille. Võtikvere raamatupeolt. Sealt ikka võb leida. Loen praegu tema raamatut. Minu keeles kirjutatud, mõistan ja naudin.

Kõige suurem šokk oli see, kui teada sain, et Eeva on Kadri ema! Väike Eesti!!! No tõesti. Poleks iial arvanud! Inimesed peaksid käima, sildid rinnas, kes on kelle ema või tütar. Isa või poeg.

Ja siis olin ma veel täiesti  üllatunud, et suutsin kaasa teha selle suurepärase laevasõidu. Uus kogemus! Noh, väike tõrvatilk ka ikka. Eriti pärast Võtikvere vaimsest lainest tulles, veel hing avali ja puha. Siis kuulda inimese suust, kes peaks vere järgi su vend olema, jäiku mõttekäike, mis minu jaoks on ammu visatud aegade prügimäele. Korraks lõi silme eest mustaks, aga nüüdseks on enam-vähem unustatud.

Koduteel mõtlesin, kui olen süüdi, siis Jumal karistab. Vähemalt annab märku. Ei andnud. Oli minu poolt.

Aga päris normis ikka pole. Võtsin ärgates kogemata sisse taas õhtuse doosi ravimeid. Eilsest ilmselt väga elevi. Nüüd siis tuleb jälle öö minu jaoks. :)

Andke andeks, aga ma ei laigi ühtki tormipilti. Tunnen liiga suurt aukartust looduse jõu ees.

No comments:

Post a Comment