Thursday, August 10, 2017

Ootamine

Olin läinud jälle liiga vara. Mul on kohe selline komme. Ikka varem minna. Proovisin poes kingi jalga, ei sobinud, jäid ostmata, jumal tänatud.

Võtsin automaadist sularaha. Hetkeks sattusin paanikasse, et äkki sisestasin kaardi valesti ja nüüd automaat sööb selle ära. Pole ammu võtnud, sellest hirm, aga midagi ei juhtunud.

Nüüd oli ikka veel tund tühja aega. Poode hakati kinni panema. Istusin purskaevu juurde ja lasksin õhtupäikesel näkku paista.

Tuttavad inimesed olid teel töölt koju. Ma ei istu tavaliselt kunagi niisama linnas ja ei löö aega surnuks.

Minust möödus noor blond pikajuukseline naine valges õhulises lühikeses kleidis. Punase käekotiga ning punamustades väga kõrgete konstega kingades. Tundus, et natuke ebamugav oli käia. Sigrid?

Jälgisin, kuidas üks noor ema parkis auto, tõstis välja lapsevankri, pani selle kokku, siis otsis kusagilt auto sisemusest paljapäise tite ja pani vankrisse. Issand, kas ta mütsi ei panegi lapsele pähe? Aga pani! Läks kusagile, vist poodi.

Kiirel sammul järgnes talle üks noor isa lapsega, kes oli juba varem purskkaevu juurde tulnud. Mulle tundus, nagu oleks ta selle naise pärast läinud. Fantaasia!!!

Aga siis sai aeg otsa ja ma läksin ripsmetehniku juurde.

No comments:

Post a Comment