Monday, August 28, 2017

Libises käest

Ma oleksin ilmselt jõudnud, kui oleksin kohe reageerinud. Kiskunud jalast need murusodised sokid ja jooksnud paljajalu tuppa, aga jäin mökutama. Just imetud põrandale ei tahtnud üldse mitte muruniidet kanda ja nii ma siis lihtsalt vaatasin, kuidas esimene kureparv üle pea lendas.

Olen kusagilt lugenud, et ülelendavata linnuparvede all pole hea seista. Vanarahvatarkus. Aga ilus oli. Ma oleksin saanud oma seebikarbiga suumida küll. Noh, nüüd seda pilti feissbukki postitada pole. Küllap ma siis postitan muid.

Ja jumal teab, milleks see hea oli. Oleks tulistjalu tormates kukkunud ja luud murdnud või silma peast ära jooksnud nagu Katku Villu. Ptüi, ptüi, ptüi... Jah, ma arvan, et see oligi ellujäämisinstinkt, mis mu kohale naelutas.

Oo, ma ootan juba homset. Lubab head ilma ja mul on head tööd ootamas. Õnneks on praegu tahtmist ja jõudu.

No comments:

Post a Comment