Tuesday, August 15, 2017

Läbi mu arm

See jääbki tihti väga lühikeseks. Tegelikult on täna mu isa surma-aastapäev. Põletasin hommikul küünalt ja teen seda õhtul veel. EHK on meist homme ERM-i viinakööki kontserdile minejaid, siis jookseme ka haualt läbi. Väga ammu pole käinud.

Vaatamata erilisele päevale, teen tavalisi asju. Niitsin muru ja rohisin. Nüüd on juba kõik hästi. Tänaseks kolmteist aastat tagasi oli isa juba lahkunud. Eelnevad päevad olid rasked. Aastatetagune taak andis taas tunda. Seepärast ärritas ka inimene minevikust, kes pole kusagile edasi arenenud ja sümboliseerib minu jaoks vana halba energiat. Üldse ei huvita see kunagine elu. Ammu elan juba uut ja kvaliteetsemat. Ellimineerin kõik, kes mind vaimselt ei rikasta.

Aga nüüd siis põhiteema juurde. See kohvik, mida ma alles teile kiitsin siin. Sinna ma enam ei lähe. Mis mõttes nagu? Peremees sööööritab mu meest ette ja taha, aga kui üksi lähen, siis ei tunne äragi ja räägib vene keeles nagu suvalise vene litsiga. Viisakalt loomulikult, aga no kuulge. Vaata ka ikka, madaami, kes sööööriga kaasas on ja jäta meelde. Elementaarne, mees!

Seda sa andeks ei saa! Pealegi kohtasime seal üht suvalist meie küla kappi. Pole ikka õige koht! Unustatud.

No comments:

Post a Comment