Monday, August 7, 2017

Kolm on kohtu seadus

Nii me lapsena ütlesime. Nii ütlen ma praegugi. Kolm viimast raamatut, mida lugesin, tulid kõik läbi feissbuki. Ma ei loe kunagi suvalisi raamatuid. Raamat peab mu juurde tulema.

Esimene tuli läbi Anu ja raamatu pealkiri oli samuti "Anu". Polnud kuulnudki. Anu postitas oma nimepäeval foto, millel oli raamat ja lillevaas ja selgituseks: "Ilusat nimepäeva, Anu!" Autor Lutz Dettmann - ajalooline armastusromaan viimase sõja ajast. Nooh! Natuke liiga palju juttu, nagu romaanides ikka, aga sügav inimlik mõõde oli olemas. Ei jätnud pooleli.

Teise vihje sain Tealt ja Fredrik Bakmani "Mees nimega Ove". Alustasin justkui pisut pika hambaga, aga kui aru sain, mis stoori see on, siis neelasin aplalt. Ikka jälle sellesama sügava inimliku mõõte pärast. Soovitan.

Kolmas Riinalt. Villem Gross "Enne suurt ilmamuutust". Seda veel loen ja muudkui kahtlen ja imestan enda üle. Ilmselt olen raamatut varem lugenud. Vat siin nüüd väljendubki mu lugemise pinnapealsus - saan emotsioonid kätte ja unustan.

Kas nii ikka tohib???


No comments:

Post a Comment