Tuesday, July 4, 2017

Väsinud

Väsinud. Väga väsinud. Füüsiline töö ja olmestress. Töö, mis nõuab pidevat kordamist, nagu näiteks muruniitmine, lõpuks ei rõõmusta, sest tulemus on nii üürike. Mõni päev ja kogu ilu on taas kadunud.

Õnneks annab vihm puhkust. Ühtpidi annab puhkust, teistpidi kasvatab muru...

Vaatan end kõrvalt ja ei suuda ära imestada, kuidas ma lasen energiavampiiridel end tühjaks imeda. Millal ma õpin? Küllap ma õpin. Sõnni kannatus saab kord otsa ja sein kasvab ette. Ja ma ei luba enam endale ligi.

Inspiratsioon ei külasta mind. Hetkel mitte, aga ma usun, et ta tuleb taas.

Ja muide - päevad lähevad juba lühemaks. Tahaks küsida, et millal see suvi õieti oli? Ei, ma ei virise ilma üle. Seda ju muuta ei saa. On päikestki olnud. Jalgade pealt näen. Kalossid on jalga päevitanud.

Liisbet ja Lill on kodus. Lille nägin eelmisel suvel, aga meile piisab. Teeme ühe foto homme koos. Ja näeme jälle ehk järgmisel suvel. Äärmisel juhul jõulude ajal.

Aga millal ma näen Liisbetti jälle uuesti? Aga ma ei nuta. Ilusat minekut jälle, mu armas kosmopoliit!!!

No comments:

Post a Comment