Monday, July 24, 2017

Püha, aga purjus

Avasime silmad kell üksteist. Õues lõõskas päike. Pool seitse oli lapseke istunud mu sängi serval. Kallistasime ja siis jooksis ta rongi peale. Magasime edasi. Meie ärgates istus laps juba ammu kantora laua taga ja tegi tööd. Hull on ikka tööinimene olla, aga teismeline veel hirmsam. Arutasime seda just eile. Ime, et inimesed oma murdeeast eluga välja tulevad.

Päike läks pilve taha. Igasugune sund midagi teha kadus, jäi vaid kirjutamistung. Võtsin eile avatud kirsiõlle purgi. Valasin klaasi. Vat purgist ma õlut juua ei suuda, pudelist aga lausa tahan. Tegelikult pole ma üldse mingi õllejooja. Kohe hakkab pähe. Hakkaski juba. Olen nüüd vihmaeelse une ja õlleuima segune.

Ja väga püha olen ma, sest eile pühitsesin tõeliselt pühapäeva. Käisime Kuremäel. Ja mul oli imeõhuke mürkroheline sall kaasas, mille kaunilt pähe sidusin. SEE rituaal on mu jaoks väga tähtis. Oi kuidas mulle meeldib, kui naised seal oma pea katavad. Kes kuidas. Siis oled ikka täiega rollis sees. Paned küünlad, loed palveid, lööd risti ette, kummardad.  Südamest ja kaua. Kuni hing kergeks saab.

Aga ma olen optimist - küll see hingeke varsti raskeks tagasi läheb. :) Muret on ju küll! Kellel poleks?

Ja nüüd ma lähen teen ühe valusa põrandapalve (põlvili paljal põrandal) oma lapse eest, kes on kaugel maailmas ohtlikus kohas. Jumal hoidku sind, mu armas!

No comments:

Post a Comment