Saturday, July 29, 2017

Ole sa tänatud, Arabella!

Nii nad siis eile õhtul mul lävel seisidki - Raul, tumedapäine söakas noor naine kollases kleidikeses ja ... koer! Koera rihm harmoneerus muide naise kleidivärviga. Ma kujutan ette, kui kõnekas oli mu nägu. :) Mina, kellel ei käi iial loomad elutoas. Ma polnud absoluutselt selle variandiga arvestanud. Ma, kes naeran siiani Roobi koera oma venna sünnipäeval (kuigi koer oli väga vagane ning mõistlik).

"Ta on meil toakoer ja istub minu juures!" teatas Ivi (olime juba tuttavaks saanud) resoluutselt. Ning mina, kes ma tean ju küll, et lemmikloomade kaasa võtmine siseruumidesse on tänapäeval in, ma tegin kohe hopsti! oma vaimses arengus tohutu hüppe, ise see üle rõõmustades.

Ja kuueaastane must labradori retriiver Arabella oli väga meeldiv kaaslane. Rahulik.

"No küllap sa toa pärast lapiga üle käid!" naeris Ivi mingil hetkel ja ma mõtlesin, et ei ma viitsi. Kuid nähes neid musti karvakesi oma kollasel põrandal liikus mõte tõesti ämbri ning mopi suunas. Tolmuimejat ei hakanud taas välja tarima, olin just enne külalisi ju imenud.

Ja nii ma pesingi põranda puhtaks. Vahel ju võib! Liiga tihti ma seda ei tee, uskuge!

Ole sa tänatud, Arabella! Sinust jäi maha musti karvakesi, aga ka palju head energiat nagu su pererahvastki!

No comments:

Post a Comment