Wednesday, July 19, 2017

Mustlanna needus 4

Oleme Veikoga just haudadelt tulnud. Kõnnime veel surnuaias ringi. Jahedas on mõnus. Veiko on minuga koos veedetud kuuga hingeliselt silmnähtavalt kosunud. Mul on hea meel seda kõrvalt näha. Tunnen end kasulikuna ja ka ülimalt naiselikuna, sest mul on nüüd ju noor mees.

Armastatud naise ja kahe poja ning väikese veel emaüsas olnud tütre surmast ei saa kunagi üle. Aeg vähendab küll valu ja mina ka, kes ma kuulan Veikot nii palju, kui tal vaja on rääkida. Õnneks on mehel esimesest abielust tütar ja poeg, kellega ta nüüd palju tihedamini suhtleb. Jumal tänatud, et tal lapsed olemas on. Muidu oleks ju täitsa perse majas. Mina tunneksin end sel juhul väga halvasti, nagu ikka fertiilsest east väljunud naine, kel on hulga noorem mees.

Aga nüüd ei tunne. Ma tunnen end väga armastavalt ja ka armastatuna. Ma ei osanud midagi taolist oma ellu oodata. Öeldakse ju, et ühe õnnetus on teise õnn.

Ma olen vormis ja hoolitsetud ning päästnud meeleheitesügavikust ühe suurepärase mehe. Ma tunnen end olevat Elumissioonil. Meil on koos tore. Me oleme õnnelikud. Ja ma tunnen, et nüüd on aeg rääkida Veikole ka sellest vanast loost.

Teengi seda teel surnuaiast koju. Jalutades läbi vaikse ja suvise pühapäevahommikuse linna. Veiko vaikib pikka aega, siis jääb seisma, vaatab mulle otsa ja küsib: „Päriselt?“ Ta ju teab minu lennuka fantaasia olemasolust. Veiko silmades on palju imestust, valu, soojust – sel hetkel on seal Terve Maailm. Ma noogutan ja näen, et mees usub mind. Ta võtab mu käe ja suudleb seda. Mina suudlen teda suule.


Ja nii käsikäes me lähmegi kodu ja homse poole. Meie kaks, keda on kokku viinud kas Jumal või Juhus või Saatus või Mustlanna needus – kuidas soovite.

No comments:

Post a Comment