Tuesday, July 18, 2017

Mustlanna needus 3

Pika elu jooksul ei meenunud see stseen mulle kordagi. Isegi siis mitte, kui Üllel esimene rasedus katkes ja ta oma kaksikud pojad kaotas. Suhtlesime ju tihedalt. Teadsime teineteise eludest.

Ja kui Ülle vähiga viimaseid päevi haiglas lebas, käisin teda pea iga päev vaatamas. Rääkisime vanadest aegadest ja epakatest. Ülle ja Väino olid küll lahku läinud, aga enne koos armsa tütre saanud.

Meenutasime pidusid ja poisse ning naersime hullupööra. Ülle ei halanud kordagi. Kui olid valud või väsimus, siis lihtsalt vaikis. Ülle oli leppinud, et peab minema. Ainus, kelle pärast ta muretses, oli tütar, kes ema surma puhul loomulikult kurvastab. Seda Ülle ei tahtnud, aga vältida ka kuidagi ei saanud.

Nüüd ma vahel meenutan, kuidas me kooli ajal Emajõe ääres päevitasime. Ühe päevaga pidime pruuniks saama! Läksime hommikul jõe äärde ning määrisime end kakaovõiga kokku. Seda ostsime apteegist. Ma isegi ei tea, milleks seda kasutati, aga kusagilt olin kuulnud, et tõmbab päikest ligi.

Õhtuks olime tumepunased ja tulivalusad. Määrisime end hapukoorega. Mõne päeva pärast rahunes nahk maha. Välja arvatud Ülle. Tal oli väga valge pigmenditu nahk, mis läks helepunasest helevalgeks tagasi. Ja tal oli palju sünnimärke! Mõnikord ma mõtlen, et äkki me oma halastamatu praadimisega vallandasimegi vähirakud tema organismis.


No comments:

Post a Comment