Monday, July 17, 2017

Mustlanna needus 2

See oli ikka väga mitukümmend aastat tagasi. Olime tulnud epakatega Väino sünnipäevalt Ähijärve äärest. Ei raatsinud veel lahku minna, naersime ja käratsesime Tartu bussijaamas. Läksime tüdrukutega vetsu ja seal vetsu ukse juures mustlane end meile külge haakiski: „Tule, ma ennustan teile, ilusad tüdrukud! Anke igaüks mulle viis rubla!“

Viis rubla!!! Mul polnud kopikatki. Teistel samuti. Oli suvi, eksamid läbi. Selleks, et kojusõidu raha hankida, pidin ühikast läbi minema, tühjad purgid-pudelid kokku korjama ning taarapunkti viima.

„Anna oma kaelakett!“ nuias noor ja ilus mustlanna. Ah mine persse! Seda Mehise kingitud ketti ma küll ei anna! Loll oled või? Siis tahab sõrmust. Sõrmusel on ka suur emotsionaalne väärtus. Miks ma üldse jauran siin selle varganäoga, teised juba hüüavad mind. Saan kuidagi tulema, aga Ülle jääb ikkagi talle kätte.

„Ma näen su peal needust,“ ei anna mustlane kergelt alla. „Anna mulle mingi oma asi ja ma võtan needuse maha!“ No ei jäta järele. Poisid on ka juba meie juurde tulnud ja irvitavad ümberringi.

„Anna talle oma ilusad aluspüksid!“ ilgub Väino. Kõik möirgavad naerda. Väino teab täpselt missugused aluspüksid Üllel on – tumesinisest pitsist. Tartu täikalt ostetud. Kolekallid. Ülle ise ka naerab. Teised vist ei kuulegi, aga mulle jääb millegipäarast kõrvu, kuidas mustlasnaine Üllele järele sajatab, kui me kamp kaelastikku ja pisut tuikudes linna poole suundub: „Kõik su kolm last saavad surma ja kolm lapselast ka ja sa ise sured noorelt!“

Korrakas on õudne tunne. Vaatan Ülle poole. Ta suudleb parjasti Väinoga. Ei kuulnud ilmselt midagi ja minagi unustan need sõnad üsna pea. Või õigemini pakin need alataeadvusse.

Mis lapsed? Mis surm? Me oleme kasinasti kaheksateist, meil on vaja veel palju pidusid pidada ja poisse armastada. Äkki isegi kooli suudame aktiivse elu kõrvalt ära lõpetada...



No comments:

Post a Comment