Monday, July 17, 2017

Mustlanna needus 1

Teeme nüüd ühe asja kohe selgeks. Kui ma kirjutan mõne kunstjutu "mina"-vormis, mida ma ka väga tihti teen, eksole, siis see "mina" ei ole tegelikult mina. Enamasti kohe üldse mitte. Mõnikord õigetiba on. Värk on selles, et selline on minu viis kirjutada. Nii tuleb ja nii tundub mulle õige. Ja näed, nüüd tuli jälle üks lugu.

Mustlanna needus

Millegipärast ma ei osanud seda õnnetust Ülle ja tema perega seostada. Kuulsin sellest küll – kogu meedia kõlises. Tegemist oli väga traagilise looga, kus autoavariis said surma rase naine ja kaks last, isa aga pääses ühegi kriimustuseta. Jäisel teel sõitis keegi külje pealt sisse. Nägin ajalehtede kaastundeavaldustes ka nimesid, aga ikka ei löönud lambike põlema.

Ülle ise oli selleks ajaks juba teispoolsuses. Õnneks. See ka aitas kaasa mu tölplusele. Muidu me oleksime ju rääkinud. Jumal tänatud, et ta ei pidanud oma tütre ja kolme lapselapse surma läbi elama. Ülle enda lahkuminegi oli piisavalt traagiline – suri viiekümneselt emakakaelavähki. Noh, mis „piisavalt traagiline“? Kui loll väljend! Iga lahkumine on traagiline. Piisavalt.

Ja siis helistas mulle ühel päeval Veiko – seesama Ülle ellujäänud väimees. Oli kusagilt Ülle asjadest mu telefoninumbri leidnud. Viimati nägime Ülle matusel, aga sellest oli juba paar aastat möödas, õnnetusest vaid mõni kuu.

Mees tahtis kellegagi rääkida. Kellegagi, kes tundis ta peret. Tuligi mulle külla. Valge veiniga. Mäletas, et ma enam punast ei joo. Hoian hambaid. Punane vein ju määrib. Ja eriti ei maitse ka. Eks ole joodud küll.

Veiko oli oma õnnetult surma saanud naisest tükk maad vanem, minust aga ikka päris palju noorem. Nii me siis rääkisime läbi öö sellest õnnetusest, vanadest õnnelikest aegadest tema elus, sellest, mis tunne on üksi oma perest ellu jääda... ühesõnaga - kõigest ja mitte millestki. Nututasin meest oma rinnal ja lõpetasime enestelegi ootamatult voodis. Oli ühtpidi nagu lohutusseks, aga teistpidi ei olnud ka.

Sellest ööst alates tuligi Veiko mu ellu. Ja siis hakkas minu alateadvusest üles kerkima ammu-unustatud mälestusi...



No comments:

Post a Comment