Monday, June 19, 2017

Provintsitraagikud Ontika mõisas

Käisime esikal. Nii palju võõrast rahvast oli. Kolm esimest rida reserveeritud näitlejatele ja muule teatrirahvale. Õnneks olid Saale ja Sulev ka. Sai ikka tere ütelda ja pisut jutelda.

Üks mu hea sõber (näitleja) soovitas head retsepti, kuidas minusugune võiks teatris käituda. Et kõpsutagu kõrgetel kontsadel tagumikku hööritades viimasel minutil saali ja enne kohale istumist vaadaku ringi ning küsigu valjuhäälselt ja retooriliselt: "Mingi sitt tükk vä?"

Siiski ma ei teinud nii.

Kuidas mulle meeldis see muusikaline kujundaja Valeri, kes laulis ning kidrat, akordioni ja balalaikat mängis. Ükspäev meid tutvustatakase. Nüüd on hea võimalus. Saan teda etenduse eest tänada. Ammu olen tahtnud temaga lkoos aulda: "Stepj, da stepj krugom, putj v daljok ležit..."

Esimese vaatuse lõpus naersin südamest. Situatsioonikoomika. Teises vaatuses naeris üks naine lausa homeeriliselt. Oli vist vaheajal liiga palju veini manustanud. Vaheaeg oli pool tundi ja me kahtlesime, et kas oli mõtet kogu kaadervärki teistpidi pöörata... Aga oli. Nüüd saime nautida akendest avanevat vaadet.

Olen sellest kõigest väga muljestunud.

No comments:

Post a Comment