Friday, June 23, 2017

Kuidas me kontserdil käisime

See on täpselt minu moodi - aju ei töötle infot. Seda vähestki. Oli plaan minna Avinurme kirikusse õdesid Ilveseid kuulama. Juba ammu oli see plaan. Jaa, ma nägin feissbukis küll, et tol päeval on Avinurmes veel palju üritusi. A mis see minu asi on. Ma kujutasin, et see meid ei puuduta, et meie lähme kirikusse ja asi vask.

Veel täna hommikul küsis Maria, et kas meil on kavas sinna püti- või potilaadale minna. Naersin, aga kelluke ei hakanud helisema ega tuluke löönud põlema.

Avinurmes saime kohe aru, et midagi on väga valesti. Kogu Avinurme oli üks punavalgekirjude lintidega piiratud parkimisala. Kirikule ei saanud lähedalegi. Me kartsime, et ei pääse enam üldse sealt hullumajast välja. Kõik maailma inimesed ja autod olid koos.

JUMALA EEST!!! ÖELGE GABRIELILE, ET TA AVINURME TEEST KÕRVALE HOIAKS...

Lõpuks pääsesime siiski eluga ja pöörasime Laiuse poole, et sööme Kantküla kohvikus. Loomulikult oli see kinni! Jõgeval leidsime lõpuks ühe kiirsöögiurka, kus ühel seilnal oli sinistes toonides maaliltud noore mehe akt. Vaatasin lähedalt. Suguelundid olid hägustatud.

Teises seinas oli mitu mustvalget fotot - Laiuse lossi varemed, vana maja, lilled... Mõned värvilised ka.

Sõime siis plastkarpidest pitsat ja friikartuleid grillvorstiga. Friikartulid olid jumalast maitsvad. Saan neid haruharva. Mul on veel pitsatki karbiga köögilaual. Mokakändu ja rummikookigi saime.

Ja siis Laiusele. KUI ilus oli mu tädi haud! Täna oli surnuaiapüha. Haud oli värskelt korda tehtud - uus killustik ja nurgas kaar rohelise okastaime, lillede ning musta märja mullaga. Nagu kunstiteos.

Minu emme haud on nagu ikka. Armas. Puude all. Punaste begooniatega, nagu ema alati tahtis. Sinine kurekell õitses.

Homme algab mul käsivikatiga naadiniitmine.




No comments:

Post a Comment