Friday, June 9, 2017

Koit mind laupäeval vara äratab

Kui ma veel muusikaõpetajana töötasin, oli mul tüdrukuteansambel (tegelikult oli üks poiss ka) "Ingli puudutus". Pange nüüd tähele - me käisime Saksamaal kontsertturneel ja puha. Seks puhuks olid õmmeldud sinised pikad kleidid suurte valgete kraedega. Oh jah!

Aga repertuaaris oli üks laul, mis algas sõnadega "Koit meid pühapäeval vara äratab, Šveitsi Alpide mäetippe säratab..." MINA ei suutnud seda kunagi laulda, sest meloodia on minu jaoks liiga laia ulatusega ja pealegi ei pea ma ju eriti hästi viisi. Lapsed pilli abiga küll suutsid. Aeg-ajalt teeme praegugi inimkatseid ja laseme Liisbetil seda maailma nõudlikumat repertuaari esitada. Ta saab hakkama küll. Mõnikord. :)

Ja täna juhtus siis nii, et kui ma ärkasin ja arvasin, et nüüd on aeg tõusta, näitas kell 4.33. Võib-olla oli trikk selles, et uinusin suht vara ja magasin ülemisel korrusel. Seal on ikka hoopis teine tunne, kui all vastu maad. Ja kardinaid ma ette ei tõmba. Istungi nüüd siis ja tšätin Nikolaiga. Tore on vahel harva ka päikesetõusu näha.

Tiba uimane on ja unerohupohmell. Eks ma vaatan. Võib-olla teen päevaune, kuigi mind ootab õues kolossaalne töödejärg.

No comments:

Post a Comment