Sunday, June 4, 2017

Argiluule

See on nüüd argiluule, sest räägib argistest asjadest täpselt nii, nagu need juhtusid. Aga samas...

... täna istutan äädikapuu... kõlab minu  jaoks väga meloodiliset, lihtsalt kaunilt. Pealgegi on äädikapuu üks iluaedade kohustuslikke elemente, mul on sellega oma kokkupuutepunkt ja ka kokreetne puu kätkeb endas väga palju - olulisi inimesi ja pikki aastaid ning kauakestnud suhteid.

Nüüd on kõik istutatud. Enne ma ei tihanud luuletust postitadagi. Vat lugeja alati ei teagi, kui palju võib mingis näiliselt argises laulus sees olla. Samal ajal võib lugeja enda jaoks mõnikord palju rohkem välja lugeda, kui luuletaja on osanud sisse kirjutadagi. Igat moodi võib olla.

täna istutan äädikapuu
puškiiniad panen maha
kuid liiga külm on veel tuul
istun niisama toas
välja minna ei taha

homme istutan äädikapuu
ja jorjenid kaevan mulda
juba on käes juunikuu
kus soojad ilmad on
mis teha kui ei tulda

ükskord istutan äädikapuu
loodan ta enne ei sure
et ta oodata jõuab
mil õige tahtmine

lõpuks mul kätte tuleb

2 comments: