Friday, May 26, 2017

Vere hääl

See kõnetab mind Tartu poole sõites ja igal poole Lõuna-Eestis, kust on pärit mu eellased. Kõik on teistmoodi – loodus, inimesed, lõhnad, tunded. Kuidagi lahkem ja kodusem. Looduski on ju vähemalt kaks nädalat kevadises ärkamises eespool kui siin külmal kirderannikul.

Eile käisime Jõgeva Linnaraamatukogu ööraamatukogus. Jaana kutsus. Ta luges mu luuletusi ja Reine laulis. Hääled nagu samet ja kristall. Jaana on samet ja Reine kristall. Tal on kõrge ja napp hääl, aga äärmiselt täpne ja puhas. Nagu loobitaks hõberaha allikasse. Jaana hääl on aga salapärane ja sume. Mitte selline kiunuv nagu minul. Ma tean küll, et peaksin rääkima aeglasemalt ja madalamas registris, aga kui end salvestustelt kuulan, siis ikka see „punane hääl“, nagu Aimar ütleb.

Sel muuseumiööl oli palju muusikat: naisi ja mehi kitarridega. Istusin seal ja lasksin end kanda ja kui tuli kaasalaulmiskoht, siis muidugi üürgasin täiega. Tea kinkis mulle lillad tulbid. Need on mu nina ees laual, kui kirjutan. Kolm mulle nii olulist naist on seal Jõgeval – Jaana, Reine ja Tea. Hea, kui leiad oma inimesed Universumist üles.

Aga veel enne kui raamatukokku jõudsime, käisime Laiuse mäel – ema haual. Hommikul oli Kristel Vilbaste feissbukis postitanud küsimuse, et millised on need viis pühapaika, mida te kohe külastada tahaksite? Kirjutasin, et lähen Laiuse mäele, et see on mu olulisim pühapaik. Et igas maanurgas, kus käin, tahan alati kabeliaiast läbi astuta. Nautida seda erilist kalmistuvaikust ja lugeda just selle koha perekonnanimesid.

Kui haud korras, punased begooniad istutatud ja küünlad põlemas, on nii raske lahkuda. Mitu korda lähen jälle tagasi. Olen alati nii rõõmus ja elevi, kui ma emme juures käin. Kui rohkem aega, siis jalutame pisut ringi ja tädi haualt jooksen alati läbi.

Huvitav, kas Aafrikas, kus on me algkodu, mu veri samamoodi kõneleks? No vaevalt. Aga meres, kust me oleme tulnud, seal küll. Ja ma armastan ikka küsida, kas oli tark mõte üldse merest välja tulla?


No comments:

Post a Comment