Tuesday, May 2, 2017

Üks suts uuest raamatust

Vajume Enega Posti talu elutoa nahkdiivani pehmesse lahkesse ja lõputusse sügavusse. Kohemaid algab mu elu esimene kodukontsert. Esinejaks Tate Gebert – austraallasest tänavakunstnik, kes tuuritanud mööda kõiki Eesti maakondi ja lõpetab täna oma tuuri just siin - Saka külas.
Jõuame veel enne algust rääkida pisut Martast ja Ene sirvib mu luulekogu „Kõik on tähtis“. Kohal, kus toetajate nimed kirjas, peatub Ene sõrm ja ta küsib: „Miks sa kunagi mulle pole öelnud? Toetaksin hea meelega.“
„Noh, järgmist raamatut toetad. Ma kirjutan su sinna sisse,“ vastan naerdes, aga Ene jääb tõsiseks ja manitseb: „KUI sa seda teed, siis ära üle pinguta, eks!“ Ma luban.
Ja nüüd ma siis kirjutan. Ainult asjasse puutuvast ja mitte halleluujat lauldes, sest Leonard Coheni „Hallelujah“ hakkab just praegu kõlama tänavamuusiku suust ja saadetuna ukulelel. Meie laulame kaasa. Refrääni. Kes ei oskaks? Kes ei vaimustuks? Ma pole Enet kunagi enda kõrval laulmas kuulnud. Endise muusikaõpetajana panen talle mõttes hindeks viie. Ja kui ta järgmise ühislaulu „Kaugel külas“ sõnu teab, siis lisan veel plussi kah.
Noh, Ene? Kuidas on? Ei pinguta ju üle midagi. Täiesti normaalselt kirjutan. Nüüd asun põhilise juurde.
Ene on olnud mu kirjandusliku tegevuse üks hooandjatest. Esimene raamat „Minu lapsepõlve Kotinuka“ nägi ilmavalgust tänu Enele ja Aivarile ja MTÜ-le Kultuuriveski. Kõik see bürokraatia jäi nende hooleks. Ja mitte ainult. Kui raamat valmis, ütles Ene kohalikus ajalehes „Põhjarannik“, et loetagu. Et raamat sobib lugemiseks ka siis, kui Kotinukast midagi ei teata.
See on väga oluline, et tuntud inimene soovitab. Siis on kohe lihtsam ka teistel oma arvamust kujundada. Kui Ene ütles, et on hea, küllap siis on.
Õpetab ju ka psühholoogia, et kõige olulisem on, KES ütleb. Siis alles, KUIDAS ütleb ja lõpuks, MIDA ütleb. See töötab. Vaadake natuke feissbukis ringi. Piisab tuntud inimesel kaks sõna või kassipilt postitada ja järgneb sadu laike. Tundmatu jagab suurepärast mõttetera või õnnestunud fotot – ei midagi. Mina pööran tähelepanu just nendele viimastele.
Egas muud, Ene, kui Amigos Para Siempre! :)


No comments:

Post a Comment