Sunday, May 21, 2017

Seedehäired ja surnumatja

Ikka hakkan. Alustan seedimisest. Tänahommikune seis oli selline, et mõistsin - kui mitte midagi suust sisse ei pane, siis pean vastu ärasaatmise ja sõidu Väike-Maarjasse. Ei pannud siis. Isugi polnud. Praeguseks olen küll ära söönud pool kilo mureleid ja nüüd vihun kanasuppi. Praegu peab.

Ärasaatmine oli nagu ikka. Algas paljutõotavalt - ilus sissejuhatus, muusikapalad, järelhüüded... Siis pidin vetsu jooksma. Oh jumal, uksed plartsusid. Ma väga loodan, et minu tekitatud helid saali ei kostnud. Kui väikesest ruumist väljusin, vaatasid koridoris seisvad inimesed mind huviga...

Siis läks käest ära ja hakkas see iidamast-aadamast heietus lahkunu eluloost ja seosest matja enesega. Mida nende surnumatjatega ette võtta? Ühte trikki ma tean, kasutasin seda oma ema ja isa matusel. Kirjutasin nimelt teksti ise ette. Siis oli täiesti normaalne, kuigi Maria ütles ikkagi, et kui tema peaks surema, siis vaadatagu, et see konkreetne matja teadagi ei saaks. :)

Sulle, armas Marta, kerget lendu tähtede poole!

Väike-Maarja oli tõeline kultuurireis. Sain 1912. aastal ehitatud teatrimaja laval klaverit mängida. Peaaegu täissaalile - Aimar ainsa publikuna istus esireas. :) Loodan väga, et sest mängust tulu tõusis. Seda kuuleme-näeme 2. juunil samas saalis.

Ma olen seda rääkinud, aga kordan üle. Kas ei võiks lahkunu ärasaatmisel joosta ekraanil pildirida tema elust, taustaks ilus muusika ja luule. Millal me selle matusereformi ära teeme?

1 comment:

  1. Oi, Anneli, sellele reformile kirjutaksin mina kahe käega alla...

    ReplyDelete