Saturday, May 13, 2017

Ootan

Ootan lapsi koju. Täna pojaperet. Ma näen oma kaheksa kuu vanust pojapoega teist korda. On alles vanaema! Polegi teist õieti. Ma ei oska üldse vanaema olla. Väsin ära last kaugelt näheski. Mäletan, et mu ema rääkis samuti, aga tema minu eas hoidis veel lapselapsi.

Olen varakult valmis. Taevasinised sokid jalas. Unes nägin üle hulga aja sõda, kuigi enne uinumist kuulasin Sulev Tehvandi CD-d. Aitäh, Anne! Ilus hääl on sel mehel. Olen ennegi teda teisel pool pidulauda laulmas kuulnud. Jälle need kitarredega mehed! :)

Eile olin õnnetu. Nutsin. Ma ei teagi, kas koera või selle teise asja pärast. See teine asi ei olnud midagi halba, see lihtsalt äratas mu üles. See, et nutta saab, on ainult hea. Näitab, et süda pole koorikusse kasvanud.

Imeline rahu on hinges ja LOOMULIKULT obligatoorne füüsiline väsimus. Mäletan, kuidas mu vennanaine tahtis alati lamada, kui külla tuli. Ta lahkus viiekümne üheksa aastaselt. Mina tahan ka igal võimalusel lamada, aga ma viitan Winston Curchillile, kes seda soovitanud on. Muidu olen ka viiskümmend üheksa...

Üks mu hea tuttav ütles, et luulekogu on morbiidne. Küsis, et kas mul on armastuses vahe või olen ma haigem kui muidu. Ei kumbagi. Ma olen ise üks morbiidsus kuubis. Et saaks juba ära, et mina pole sellest maailmas ja selline bla-bla-bla... Lõpuks arvas see armas naine, et oma vanuse tõttu võttis seda surmavärki nii isiklikult.

Mu ainus mure on, et ma kirstus võimalikult kaunis välja näeks! :) :) :)

2 comments:

  1. Ei ole morbiidne. Aga elu ja selle ajalikkuse üle paneb mõtlema küll. Ja ära tundma paneb. Ja pisardama ka. Juba omajagu siin ilmas elanud inimese elutarkus ja maailmanägemine, mis hinge puudutab ja millega nõusolevalt kaasa noogutad. Just see, mida ma luuletustelt ootan - et oleks südamest ja südamesse. Luulekogu omanik Läänemaalt. Tänuga :)

    ReplyDelete
  2. Tänan! Ja pisardan ka pisut. Peab ikka vahel hinge pesema puhtamaks. Aitäh sulle, ilus inimene Läänemaalt! :)

    ReplyDelete