Sunday, May 28, 2017

Lühises

See tuleb iseenesest. Laupäeva hommikul ärkasin ja tundsin kohe, et peas on juhtmed valesti ühendatud. Ja mida ma siis tegin? Vat ei mäletagi. Muru niitsin ja mulda kraapisin. Aitas. See on hea, kui aitab. Kui ei aita, siis on päris perses.

Täna magasin päeval kella kolmeni. Siis niitsin jälle muru ja kraapisin maad. Aitas. Otse öösärgi ja hommikumantliga läksin aeda. Küünelakk on igatahes pooleldi maha kulunud. Tegelikult ootasin täna vihmast ilma. See on märk.

Nüüd muidugi ei maga. Paotasin eesust ja kuulatasin. Soe ja sume. Ükski lind ei laula. Aga ööbikud? Läbi juba või? Ainult Peterburi maanteelt paistavad möödasõitvate autode tuled. Maantee hääl on õues kuulda, aga aknad tuppa ei lase.

Inspiratsiooni ukse taga polnud. Seda pole hetkel kusagil. Kes kinkis mulle küll selle valge kitsekese, mille oma kollasest käekotist leidsin? Millal ma seda kotti üldse viimati kandsin? Kitsekesel on punane lint ja kelluke kaelas, seisab arvuti kõrval.

Mind piinab, et lubasin Gretele helistada ja jorjenimugulatele järele minna. Ei saa seda tehtud. Mul on lõputult muru niita ja maad kraapida. See ühtpidi lohutab, et tegevus on olemas. Teistpidi hirmutab, sest ei jõua kõike ära teha.

Inimesed pesevad ju kevadeti aknaid ka. Lolli peaga tellisin endale mingi teleskoopvarrega aparaadi selle tarvis, aga seda kasutada ma niipea küll ei kavatse.

Istun ja põrnitan.

No comments:

Post a Comment