Wednesday, April 12, 2017

Õnn võib peituda koerasitas

Alles eile olin pikali maas, täna taas laineharjal. Pisiasjad loevad. Pisiasjad ei olegi tihti pisiasjad. Positiivsed kogemused toetavad.

Nagu näiteks laigid ja kommentaarid, mis potsasid mu eilse luuletuse alla feissbukis. Nagu ka kommentaarid blogis. Neid kohtab küll väga harva, aga need rõõmustavad mind, kuigi ma alati ei vastagi. Alati lihtsalt ei oska vastata.

Siis Mathura pühendusega "Jääminek", mille omanikuks eile sain ja üks rõõmustav teade, et olen kaasatud võimsasse projekti. Sellest ma targu vaikin, et mitte ära sõnada. See on kohe lausa päriselt SUUR asi. Minu jaoks.

Margiti luuleraamat, mille täna postkastist ära tõin.

Ja koerasitt!!! Koerasitt rõõmustab kõige rohkem. Kui on tegu kümneaastase kutsaga, kelle seedimine pole enam heas korras, siis iga junn kuudi juures rõõmustab. Vanadel aegadel olin pahane, kui kaka jõudis tulla enne jalutamist. Nüüd hõiskan IGA JUNNI PEALE. See on tunnistäht, et koerakesel kõht läbi käib.

ÕNNE OLEMUS MUUTUB SEOSES AJA JA OLUDEGA.

No comments:

Post a Comment