Monday, April 10, 2017

Mitte midagi uut päikese all

Elu pillub ikka ües-alla, raisk! Vahepeal annab pisut hingata ja siis jälle laine harjale või alla süütundesügavikku. Istud ja molotad siin ekraani taga, õues on päike ja kevad, aga sees on nii sitt tunne ja selg valutab. Stressist. Ainuüksi. Ma pole midagi füüsilist teinud.

Aga kohe-kohe ma sunnin end rõivile ja toast välja. Nüüd tuleb mingi madal periood, aga küll ta üle läheb. Hambad ristis. Kunagi ikka läheb. Kevad ongi karm aeg ja kui ma mõtlen sellele, et muudkui luuletusi tuleb, siis saan isegi aru, et mu aju on teatud hämarolekus. Kusagil reaalsuse ja maeiteamille piiril.

"Palju õnne!" ja "Sa oled tubli!" hakkavad inimesed mulle heatahtlikult ütlema, kui luuleraamat välja tuleb, aga nad ei tea, mis selle taga on. Kas on üldse tarvis kõike seda jama? Kas see ka mind ennast rõõmustama saab?

Ütles ju Viivi Luik: "Mu sõnad ei tule tuulest ja nad ei tule mus seest, neid mõnikord annab mul Jumal mu hingevaevade eest." Tsitaat võib ebatäpne olla, aga mõte on see-eest kümnesse.

Kaunist kannatamist teile, mu armsad depressioonikud!

No comments:

Post a Comment